Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/09/08/5808105t1h9dc3.jpg)
Tegelikult ma teadsin, mis mind ees ootab. Viis aastat tagasi olin ma korraks Skagenisse sattunud, aga ikka võttis see ebamaine maastik hinge kinni: tugeva tuule käes vintsklevad kidurad männid, õites kanarbikud ja üle pea kõrguvad liivaluited, mis rühivad tuule abil visalt edasi ja vallutavad aina uusi alasid.
Vinge tuul keerutab liiva üles, puhub suud ja silmad täis, kuid ei suuda peletada kümneid turiste tippu välja rühkimast.
Seal, Jüütimaa kõige põhjapoolsemas punktis, saab olla korraga kahes meres: üks jalg Lääne- ja teine Põhjameres. Kusjuures seistes tundub, et Põhjamere vesi oli justkui pisut soojem.
Poolsaare tippu matkates jääb tee äärde üks paljudest Natsi-Saksamaa rajatud betoonpunkritest, mis pandi omal ajal liivaluite tippu püsti. Nüüd lösutab see otsekui haavatud vaal keset randa, mitte kaugel merepiirist. Keegi naljahammas on sellele kirjutanud saksakeelse teate «vaba tuba».