Viikingid peavad endiselt visa võitlust pealetungijaga

Rubjerg Knude Fyri majakas ehitati merest mitme kilomeetri kaugusele, kuid nüüd ähvardab seda lähiaastatel merre kukkumine, sest tuul lammutab liivast kallast. Foto: Hanneli Rudi

Tegelikult ma teadsin, mis mind ees ootab. Viis aastat tagasi olin ma korraks Skagenisse sattunud, aga ikka võttis see ebamaine maastik hinge kinni: tugeva tuule käes vintsklevad kidurad männid, õites kanarbikud ja üle pea kõrguvad liivaluited, mis rühivad tuule abil visalt edasi ja vallutavad aina uusi alasid.

Vinge tuul keerutab liiva üles, puhub suud ja silmad täis, kuid ei suuda peletada kümneid turiste tippu välja rühkimast.

Seal, Jüütimaa kõige põhjapoolsemas punktis, saab olla korraga kahes meres: üks jalg Lääne- ja teine Põhjameres. Kusjuures seistes tundub, et Põhjamere vesi oli justkui pisut soojem. 

Poolsaare tippu matkates jääb tee äärde üks paljudest Natsi-Saksamaa rajatud betoonpunkritest, mis pandi omal ajal liivaluite tippu püsti. Nüüd lösutab see otsekui haavatud vaal keset randa, mitte kaugel merepiirist. Keegi naljahammas on sellele kirjutanud saksakeelse teate «vaba tuba».

Neid punkreid on terve poolsaar täis tipitud ja enamasti ongi need vabad, kui just keegi pole oma tagaaeda jäänud betoonmonstrumit aiakuurina kasutusele võtnud. Kuuldavasti olla nii mõnigi Skageni läänerannikul asuva suvila omanik murelik, sest kunagi luite otsa rajatud kallist kinnisvara ähvardab merre langemine, nagu on mitme punkriga juba juhtunud. Nüüd nõutakse valitsuselt, et nad tuleksid omanikele appi.