Esmased muljed Kabulist kui kohalik elektrijuhtmestik – algeline, arusaamatu ja hirmuäratav

Afgaani kaupleja ootamas turu avamist. Foto: AFP / Scanpix

Järgnevate nädalate vabad hetked sisustame Kabuli kaardistamisega. Suurem tegevusraadius tagab küll rohkem tööd, aga kuna siin õhtul kojuminekut niikuinii ei ole, siis tähendab see meie jaoks hoopis rohkem vabadust. Siin on meiesuguseid palju ja rünnakuoht väiksem.

Parimatel päevadel saame teha kolm-neli sõitu. Otsime saatkondi, ministeeriume, politseijaoskondi, haiglaid, residentse, klubisid, turvamaju ja kõike muud, mida oma tulevaste liikumistega seoses oluliseks peame.

Need on põnevad päevad, mille jooksul songime linnaäärsete savikülade kitsaid tänavaid ja patseerime kesklinna villarajoonides, kuigi ka seda viimast peab tegelikult sonkimiseks nimetama. Savikülades on kitsad tänavad mõnelpool nii tihedalt rahvast täis, et inimesed astuvad meie auto läbilaskmiseks põlvini rentslikraavidesse või taganevad hoovidesse. Poisikesed jooksevad auto ees, hüppavad müügilettide vahele või väravaplankude külge ja vahivad meid sealt nagu ahvipärdikud. Need pärdikud ripuvad alatihti ka meie auto katuse raami küljes või sõidavad astmelaudadel kaasa.

Esimestel päevadel võtsime seda väga traagiliselt ja proovisime neid elektripostide või müürinurkade abiga maha pühkida, aga hiljem lõime käega. Nad ei teinud midagi kurja ja meie paanitsemine tundus kohatu, kohtlane.

Tänavaid ääristavad mõlemalt poolt katkematuna näivad savimüürid, mis kannatlikult oodates siiski võrdsete vahemaade tagant väikesteks avatud tühermaadeks või omanikuta kruntideks katkevad. Need on kõik eranditeta prügimägedeks muudetud. Kuid ka prügimäed kihavad elust. Räbalais inimesed troonivad üle savimüüride kõrguvatel kirjudel kuhilatel ja sorteerivad pikkade ritvadega vilunult rämpsu. Samas on lambakarjus juhatanud oma hoolealused prügimäe servale, kust need nüüd magusate puuviljakoorte, äravisatud maisilehtede ja minu teadmistevalgusest välja jääva hea ja parema roiskunud kraamiga omi tagumikke nuumates edasi tungivad. Jah, just nimelt seda nad teevad – kasvatavad talveks rasvaseid tagumikke. Need on meie lammastest erinevad elukad, rohkem nagu kitse nägu, mitte nii villased ja pigem sipelgate moodi. Neil on taguotsa küljes rasvapaagid, mis ripuvad sabade asemel nagu suured kotid või hiigelmunandid. Jõukamatel karjustel on siin paar-kolmkümmend looma linnas karjatada.

Vahel satume tänavaile, mis muutuvad märkamatult kiiluna kitsenedes sõiduteest jalgrajaks. Meie kaardid savikülade teid kuigi täpselt ei kajasta. Sõidad kitseneval teel lootuses, et see suubub mõnele suuremale teele, või õnnestub kusagil eespool prügimäe serval ringi keerata, kuni jõuad kohani, kus auto kängururaud ulatub üle terve tänava seinast seinani nagu aiavärav. Kord pidime paarkümmend minutit tagurdama, et niisugusest lõhest uuesti välja saada. Villade piirkonnas, kohe kesklinna külje all on tänavad laiemad, savimüüride asemel tellistest laotud ja marmorplaatidega kaunistatud seinad, millest üle kõrguvad kobarrõdulised massiivsete sammaste ja peegellagedega majamölakad.

Hoovidesse me ei näe, aga tänavad on siin samasugused porimülkad, ainult et laiemad. Inimesi liigub vähe, aga prügimäed ja lambakarjad ei ole kuhugi kadunud. Kabul on veider vaatemäng, kuhu on miksitud äärmuslikke killukesi, mida olen küll varem näinud, aga mitte nii äärmuslikus koosluses.

Siiski pole siin nii ulmeliselt Euroopast erinev nagu «teise planeedi» Lashkargāh’s. Kesklinnas on elektrivalgus pea igal majal, nii et esimesel hetkel ma ei märkagi tänavavalgustuse puudumist. Suuremad asfaltteed on koguni neljarealised ja ka valgusfoore hakkab silma.

Liiklusega kohanemiseks kulub igaühel paar-kolm päeva aktiivset linnasõitu. Lühidalt kokku võttes on see lihtne – kui oled igal hetkel kõigeks valmis, siis saad hakkama. «Kõigeks» tähendab seda, et autosid, jalgarattaid, eesleid ja muid liikluseks kasutatavaid vahendeid satub sinu teele igast suunast. Ma ei ütelnud kogemata, et ole kõigeks valmis – võib tulla ka ülevalt.

Peateed on küll, aga mitte märgistatud või suuremate tänavate kujul, peatee on see, kus sõidab suurem auto. Kõige suurema autoga sõidad alati peatumata, nagu oleksid kogu aeg peateel. Kuid ära siiski unusta esimest reeglit – ole igal hetkel kõigeks valmis!

Esimest korda punase tule all peatudes kuuleme tagant südantlõhestavat kummivilinat ja hetke pärast kihutab meist nurgelist haaki joonistades mööda pisike signaalitav Corolla, mille küljeaknaist sirutub välja kobarate viisi käsi. Rusikaid ega ühekaupa näppe siin ei näidata, vaid tehakse mingit randmevindiga žesti, mis nagu küsib – mida sa teed, mees!

Edaspidi oleme targemad ja ei torma punase tule all nii hulljulgelt peatuma.

Minu esimesel Kabuli roolipäeval astub mu kenal linnakiirusel veerevale masinale kümne meetri pealt ette sirge seljaga mees kõnniteelt, kes otsekui õppetunni näitlikustamise huvides kannab süles kõrget virna reste kanamunadega.

Ma saan sellest kõigepealt rabanduse. Õnneks ja kahjuks ei ole rabandus piisava tugevusega, et vabastada mind juhiloaga kaasa pandud vastutusest. Nagu Atlandi traali tüürimees sajandi tormis, tõmban ma ühe sekundi jooksul rooli pakpoordist tüürpoordi ja jälle tagasi, samal ajal pedaalidel agooniliselt steppi trampides. Kiunudes ja susistades õõtsutab meie neljatonnine Land Cruiser end vastassuunavööndi kaudu õnnelikust munamehest mööda, jättes selja taha mitu vihast läkastavat Corolla juhti, kes pidid enesele peateed joonistava soomuki eest rentslisse keerama.

Surma siin ei kardeta. Tundub koguni, et kutsutakse esile, võib-olla selleks, et pääsemise korral elus olemisest rohkem rõõmu tunda. See on isegi mõistetav, elu on kasin ja muid rõõme siin eriti ei olegi.

Pisike kesklinn laseb aimata kunagisi paremaid päevi. Siin on parke ja suuri puid. Üle kõrgete kivimüüride paistavad aedades viljapuude ja viinamarjataimede tihedad võrad. Kui märkamata jätta kõikjale püstitatud ajutised betoonseinad, teetõkked, okastraadipiirded, tõkkepuud ja iga värava ees olevad relvastatud valvuritega putkad, siis võib hea kujutlusvõimega näha Kabuli kui eksootilist idamaist kaubalinna.

Siin on mitu suuremat turgu, kus kaubitsetakse läbisegi siidvaipade, haruldaste vürtside, lopsakate idamaa stiilis ehete ja elus kalkunitega. Üle kogu kesklinna, blokeerimata tänavatel käib vilgas kauplemine. Tundub, et vaba konkurentsi tingimustes on kaupmehed koondunud valdkondade kaupa, moodustades niiviisi otsekui teemapiirkondi.

Kuna kohalikud nimed on keerulised ja tänavasilte niikuinii ei ole, siis lihtsustab kaupmeeste paigutus meie jaoks orienteerumist. Nii on siin meie poolt ristituna pott seppade tänav, kus keerutatakse punasest savist kõike, väikestest lillepottidest kuni suurte leivaahjudeni. Mehaanikute tänav, automeeste jaoks. Müügiputkade mustavaid avausi palistavate, kobarais rippuvate pronksikarva teekannude ja alumiiniumplekist käsikäruešelonidega plekkseppade tänav. Kaltsutänav, kus on esindatud kõik kuulsamad riidebrändid alates Odidasest kuni Giordio Amranini. Loomulikult on ka kõik originaalid olemas. Siin on kempsupotitänav, kus müüakse santehnikat. Mitte ainult savist kaevurõngaid ja rentslikive, vaid ka päris peeneid veega klosetipotte. Isegi reoveemahutid, suisa septikudki hakkavad silma.

Samas on Butcher Street, mis ei ole küll eestlaste pandud nimi. Seal tapetakse hommikuti sepahaamriga pulle, otse kitsal kõnniteel, nad nülitakse sealsamas ja rümbad riputatakse päevaks vaateakende ette räästasse. Sealt kohe ümbernurga müüakse tutt uusi sülearvuteid ja iPhone’e. Telefonid on saadaval nii originaalidena kui ka selliste originaalidena, millel saab ühe nipsuga aku tagant ära võtta või parema kvaliteediga FM-raadio kuulamiseks küünarvarrepikkuse teleskoopantenni korpusest välja sikutada. Nende müüja ütleb minu märkuse peale, et need on järgmine generatsioon, edasijõudnutele.

Hoonestus on sarnane nii mõnegi idamaise linna äärmusi katsetava mitmekesisusega. Savist ja õlgedest hüttidega kõrvuti võib näha üleni pronksikarva peegelklaasi rüütatud plaza’t, nagu ehmatavat kuldhammast lõbusa kerjuse suus.

Väikeste üle linna vaatavate küngaste otsas paistab iidseid kindlusi, mis on enamasti tühjad ja lagunenud, aga siiski politsei valvata. Välismaalaste ilmudes muutuvad sealsed politseinikud silmapilkselt abivalmis giidideks, kes kümne taala eest kasvõi une pealt umbkeelse tuuri võivad korraldada.

Kabulis on sadade väiksemate hulgas paar uhket ja omanäolist mošeed, aga me pole veel julgenud nendesse sisse minna, arvates kuulujutt ude põhjal, et välja saab tulla ainult moslemina.

Täiesti linna südames on presidendipalee selle juurde kuuluvate rajatistega. Palee asub keset suurt rohelist parki, aga on kahjuks väga raskesti ligipääsetav. Turvareeglid on nii jäigad, et isegi asjurit saame saata ainult peaväravani, kust on veel mitusada meetrit paleeni. Sinna sisse on lootust saada vaid väga kõrgetasemeliste visiitide puhul.

Afganistani presidendi töö on kindlasti maailma kõige ohtlikumate elukutsete esikümne teravamas otsas. Samast riigist on seal ära märgitud ka enesetaputerroristi ametipost. Seepärast ei ole ranged reeglid Hamidi lossis mingi meelevaldne võimuhullus, vaid asendamatu sisseseade, olulisem kui elektrijuhtmestik. See on Kabuli majades niikuinii algeline, arusaamatu ja hirmuäratav.

Samasugusena võiksin vist üldistavalt kokku võtta ka oma esmased muljed Kabulist, aga jään siiski kõhklevaks, sest püsivaid vorme on siin raske leida. Paljud kabullased arvavad ilmselt, et ma olen ammuli suuga inimene, sest iga kord, kui me kämbi väravast välja sõidame, vajub mul lõug imestusest rippu. Nad ei olegi mind teistmoodi näinud.

See tiheda asustusega, mitt e eriti suurel alal laiuv, aga väga kirju iseloomuga linn on minu jaoks iga kord nagu uus. Ta lummab mind oma ennenägematute tänava-vaatemängudega, mida näikse olevat alati ootamatul kujul ja lõputul hulgal. Vahel tunnen suurt tungi sellest elust veel rohkem teada saada. Justkui tahaksin Land Cruiseri soomustatud rüpest vabadusse viskuda, et kohalikuna tänavatel jõlkuda, sõbrana hoovidesse kaeda või pereliikmena elutoas telekat vaadata. Kui nad seal ikka telekat vaatavad.

See kõik on mulle suletud. Kogu ühiskond kultuuri, traditsioonide, religiooni, tavade, kivimüüride ja kaltsude sisse kinni mähitud. Mil kuradi moel peaksin ma sellele ligi pääsema? Minu heleda kehaga on võimatu neid halle silmi eesmärgile toimetada.

Võib-olla tuleks taasalustada porikärbseeliksiiri väljatöötamisega. Katkestasin katsed ja külmutasin selle projekti kümneid aastaid tagasi, kui olin ära kulutanud kõik vannitoas leiduvad pesuvahendid, pooled lahustid ja värvid venna kapist ning mõned erksavärvilisemad tabletid kodusest esmaabikarbist. Ema tabas mu siis juba välispidiste katsetuste algfaasis ning hävitas oma raevus eliksiiri. Hoopis hullem aga oli tema resoluutne suhtumine, mis võttis minult teadustöös asendamatu entusiasmi.

Loe edasi juba raamatust! Janek Somelari «Minu Afganistan» on saadaval raamatupoodides üle Eesti ning Petrone Printi e-poes.