/nginx/o/2016/08/29/5774123t1hee9e.jpg)
Pildid näevad üsna võikad välja, kuid siiski ei ole siin midagi kuritegelikku või kurba.
Omapärane veritsev liustik Antarktikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel kaugel ajal ujutas ookean Ida-Antarktika üle ja nii tekkis soolane järv. Aja möödudes jäi täielikult puhas ookeanivesi lõksu paika, kus see ei puutunud kokku valguse, soojuse ega hapnikuga. Nii muutus vesi järjest soolasemaks ning nüüd on see hinnanguliselt kolm korda soolasem kui ookeanivesi. Ühtlasi on soolasisaldus nii kõrge, et see väike veekogu ei jäätu kunagi.
Kui see soolane vesi murrab läbi väikestest pragudest jää sees, siis hakkab see reageerima hapnikuga, mis annab veele ka veresarnase värvuse. Lõpuks jõuab punane vesi pinnale ja see vaatepilt on andud veele ka Verejoa nime.
Joa avastas 1911. aastal austraallasest geoloog Griffith Taylor, kelle järgi on nüüd ka org nimetatud. Esialgu arvasid teadlased, et vesi saab oma punase värvuse vetikatelt.
Teadlased avastasid, et Antarktikal võib olla ohtralt maa-aluseid mikroobe ning kuna Taylori org on oma pinnaselt sarnane Marsi või Jupiteri kuu Europa pinnasele, võib see aidata mõista, kuidas saaks elu tekkida ka teistel planeetidel.
Vaata rohkem pilte siit.