Küla, mis ohverdas end katkule

Surnuaed Foto: SCANPIX

Eyami küla on turistide hulgas järjest rohkem populaarsust kogunud, sest 350 aastat tagasi, sai see väike paik hakkama kangelasliku teoga.

Katk laastas hooti Euroopat mitmeid sajandeid. 1664-1666 aastatel aset leidnud epideemia oli aga üks kurikuulsamaid. Väike Eyami küla oli aga kangelaslik ning aitas katku levikut piirata, vahendab BBC.

Tänapäeval näeb Eyam, mis asub Manchesteri külje all, välja kui väike armas linnake, kus ei oleks kunagi midagi viltu läinud. Lapsed korjavad marju ja mööda teid vuhavad jalgrattad, nii nagu igas teiseski väikelinnas.

350 aastat tagasi laastas Eyamit aga katk, tänavad olid tühjad ja ustele maalitud valged ristid. Katk jõudis Eyamisse 1665. aasta suvel, kui Londoni kaupmees saatis kohalikule rätsepale Hadfieldile kirpe täis kanganäidise. Nädalaga oli rätsepa assistent surnud. Ei läinud kaua, kui ka kogu ülejäänud Hadfieldi perekond oli nakatunud.

Seni ajani oli katk Inglismaal levinud vaid lõuna osas. Kartes, et haigus võib ka põhjapoole levida ja pühkida puhtaks teisi kogukondi otsustasid külaelanikud, et on vaid üks võimalus: karantiin. Nii otsustasidki nad ennast ülejäänud maailmast täielikult isoleerida.

Nad ehitasid küla ümber kividest seina, mida ei tohtinud ületada isegi need, kel haiguse sümptomeid ei olnud. See tähendas aga laialdast planeerimist, sest keegi ei tohtinud külla ka siseneda, kuid siiski oli elanikel vaja toiduaineid ja muud eluks vajalikku.

Piirikividele puuriti sisse väikesed augud ning aukudesse pandi mündid ja hulgaliselt äädikat. Nad uskusid, et äädikas tapab kõik katkupisikud, mis muidu müntidel võiksid leiduda. Ümbritsevate linnade kaupmehed tulid ja võtsid raha ning jätsid kauba endast sinnasamma maha.

Kohalikelt sai karantiin erinevat vastukaja. Kuigi mõned elanikud üritasid külast lahkuda, siis vähemalt lähedal asuvates asumites neid soojalt vastu ei võetud. Enamik inimesi olid siiski jäämisega nõus ja olid oma saatusega leppinud.

Järjest rohkem inimesi hakkas surema, mistõttu jäi ka küla hooletusse. Teed hakkasid lagunema ja aiad rohtuma, vili jäeti põldudele ja külaelanikud sõltusid täiesti naaberlinnade toidupakkidest. Kui suri hauakivimeister, graveerisid ise oma nimed kivisse.

Ühtlasi maeti ka ise oma lähedasi. Selleks seoti nende jalgade ümber nöörid, et haigega mitte otseselt kokku puutuda. Kirik pidas oma missad kõik õues, et vähendada haiguse levikut, kuid siiski oli katk teinud oma töö ja 1666. aastaks oli 344st elanikust surnud 267.

Nendel, kes veel ellu jäid, usuti olevat erilised võimed. Mõned uskusid, et nad jäid terveks rituaalide, nagu suitsetamine, toel.

Külaelanikud teadsid, et nad on haigestunud, kui hakkasid tundma seletamatut magusat lõhna. Nii võigas kui see ka poleks, tundsid nad tegelikult enda organite kokkukukkumise ja mädanemise haisu.

Pärast 14 kuud laastetööd kadus katk sama järsult kui oli tulnud. Elu pöördus tagasi normaalsusesse ja kaubavahetus taastati väga kiiresti. Peamiselt just seetõttu, et Eyami küla tegeles plii kaevandamisega, mida teistel piirkondadel oli hädasti vaja.

Veel tänasenigi on piirikivid omal kohal. Augud pole küll enam nii suured, sest sajanditejagu turiste ja nende lapsi on oma sõrmesid aukudesse ajanud, mistõttu on ka nende ääred tuhmunud. Nüüd panevad möödujad ise aukudesse münte, et austada seal elanud vapraid inimesi.

Ühtlasi on majade juures, mida katk laastas, üleval rohelised sildid. Meenutamaks Põhja-Inglastele, et just selle küla elanikke võivad nad tänada katkust pääsemise eest.