Diivaniga reisile: abistajad kiusavad pagulasi

Diivaniga hääletama Foto: Erakogu

Ostsin lennupileti Ankarasse ja järgmisel päeval toimus riigipöördekatse. Olin veidi segaduses – ühest küljest kahtlesin, kas tasub projektiga edasi minna ning teisalt valdas mind rõõmu tunne, et saan ajaloo tunnistajaks olla. 

Saabusin hilja õhtul Istanbuli ja tõttasin kesklinna sõbraga kohtuma. Metroo oli tasuta ja inimesed pidutsesid tänavatel. Taksimil mängis mingi bänd, lapsed ja muud tüübid olid Türgi lipud seadnud endale supermehe keepideks. Üldine meelsus oli rahumeelne.

Hommikul saabusin Ankarasse. Ülejäänud päeva veetsime planeerides viimaseid asju ja otsides diivanile sisu. Ei leidnud.

Alustasime hommikul. Parkisime end kuskile linna serva suure tee äärde ja hakkasime hääletama. Kella üheks jõudsime juba Bursasse. Auto, mis meid linna tõi, oli veidi katki. Pagass ei läinud kinni, kuid selleks oli autoomanikel hea lahendus. Üks kolmest ronis pagassi, et vaadata, kas saab ehk seestpoolt mure lahendada. Kutt jäi sinna kinni ja pidi istmed eest peksma, et välja saada.

Õhtul otsisime me couchsurfingu võõrustaja kodu ja pärast pikka jalutuskäiku oma kodinatega jõudsime õigesse trepikotta. Võti pidi olema gaasinäiduki peal, sest võõrustajat ennast kodus ei olnud. Korter ei meenutanud kohta, kus mõni tudengipoiss elaks. Telekas käis, mobiil laadis laual, läpakas oli toas. On see ikka õige koht? Peab ju olema, sest siin oli võti, millest meil omanikuga juttu oli.

Pärast poolt tundi ja pikka mõistmatust ilmus uksele naine armsa koeraga. Ütlesin Türgi keeles «Tere» ja segaduses nägu malbus. Selgus, et olime ikkagi vales korteris. Tädi abiga saime aga õige koha leitud ning üsna pea olime juba täie õigusega end sisse seadnud.

Järgmisel päeval näis, nagu saaksime päris ruttu Kreeka piirile. Ületasime Marmara mere praamiga Çardakist Gelibolusse. Pidime sama kaubikuga ka 100 kilomeetrit edasi jõudma, kuid Gelibolus peatas meid politsei. Kutsus meid jaoskonda, kus terve kamp mehi üritas küsida samu küsimusi, igaüks lootis, et kui tema seda küsib, siis saavad meilt paremaid vastuseid kätte. Kontrollisid me passe ja ID-kaarte. Kas passist ei piisaks? Uurisid mu kolme aasta tagust Aserbaidžaani viisat, mõeldes, et miks keegi peaks sellisesse kohta küll reisima.

«Kus te vanemad on?», «miks te nii reisite?», «miks teil raha pole», «see on ohtlik!», kõlasid politseinike küsimused ja hoiatused läbisegi.

Üritasime sama kiiresti kõigile nendele küsimustele vastata ja mõista, miks neid meilt üldse küsitakse.

Lõpuks panid nad meid bussile. Saime järgmisesse linna, kust jätkasime hääletamist Kreeka piiri poole. Kuna Türgi-Kreeka piiri Ipsala juures lubatakse ületada vaid sõidukis, kulus seal korralikult aega. Piiripunkti võid ju ka jala ületada, kuid silla kohta see kindlasti ei käi. Lõpuks õnnestus meil ikka mööduva auto peale, kes meid lahkesti järgmisse paika viis.

Järgmisel päeval Thessalonikis jõudsime lõpuks Ikeasse. Millegipärast on Lõunapool teenindajatel kombeks sind minema saata sõnadega, et neil pole seda, mida otsid, ka siis, kui nad ei saa aru, mida sa päriselt otsid.

Õhtu otsa murdsime penoplasti plaate tükkideks, et nendega diivanit täita. Hommikul proovisime autosse mahutada – ainult üks pool diivanist mahtus. Otsustasime jätkata teekonda pooliku diivaniga ehk vaid ühe istmega, sest kuigi ta piirab me liikumist, lubab ta meil mahtuda ka pisemasse autosse, kui tagaistmed ja pagasiruum on tühjad.

Makedooniasse jõudsime ruttu ja sama ruttu tabas meid ka karm reaaluss. Pagulaste olukord Makedoonias on suhteliselt kehv. Algul olevat neil lastud vabalt linnas ringi liikuda ning kuna enamus Süüria pagulastest olid võrdlemisi jõukad, hakkas piirilinnas Gevgelijas majandus lokkama.

Enamikele kohalikele nad aga ei meeldinud ja ehitati laager, kus erinevad rahvusvahelised organisatsioonid neid aidata püüavad. Praegu on seal 126 pagulast, kellest 60 on lapsed, liikuda nad väga ei saa ja külapeal liiguvad jutud, et sealsed abistajad on laagris vaid raha pärast. Pagulasi koheldakse kui numbreid, kõik uued riided, mis abivajajatele saadetakse võtavad töötajad endale. Kõike mida saab müüa nad ka pagulastele müüvad kuid kordades kallima hinnaga.

Söök on laagris iga päev sama: kana ja kartul. Ise kellelgi süüa teha ei lubata. Laagrile on annetatud veel ka voodid ja õhukonditsioneerid, kuid viimaseid ei kasutada, kui siis ainult mõne tähtsa nina saabumisel, kellele on vaja näidata, et kõik on hästi. Muul ajal lülitatakse elekter välja.  

Üldine uskumus on, et piirid on kinni ja enam mingit liikumist ei ole, kuid see ei vasta tõele. Iga päev saab üle Makedoonia-Serbia piiri ligikaudu 20-30 pagulast, enamasti eelistatakse süürlasi, kuigi Makedoonias koheldi iraanlasi eelisjärjekorras. Salakaubitsejad tegutsevad samuti, kuigi Makedoonias lähevad vahelejäämise korral vangi nii kaubitseja kui ka inimesed, keda veeti. See on loonud ka olukorra, kus korrumpeerunud politseinikud lisateenistuse eest endaga seotud kaubitsejatel vabalt lubavad üle piiri liikuda. Kontaktid loevad.