Kapadookia: seiklusretk Türgi südamesse
14. juuli 2016, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kapadookia maastik, mis on täis pikitud «haldjakorstnaid» ja kivist «seeni», tekitab mulje, nagu oleks sattunud seiklema ulmemuinasjuttu.
Enne Kapadookiaga tutvumist poleks ma osanud arvatagi, et näen ühel päeval oma silmaga hiiglaslike «haldjakorstnate» ja kivist «seenemetsaga» kaetud maastikku, magan kosutavat und koopas, kondan maa-alustes linnades ja seilan õhupallimeres.
Olles varem reisinud peaasjalikult Euroopas, olen saanud vahvaid kogemusi ja olnud lummatud arhitektuurist, kuid ükski maastik pole olnud veel hingemattev. Kapadookias kogetu sõnadesse panek ei suuda iial edasi anda seda piirkonda iseloomustavat müstilist õhkkonda. Ent jutustan sellest, mis mulle seal viibitud kolme päeva jooksul eredamalt meelde jäi.
Vahemärkusena: enne reisi sõpradele-tuttavatele Kesk-Türgis asuvast Kapadookiast rääkides ei teadnud paljud selle olemasolust. Ka mina ise olin sellest kohast kuulnud vaid möödaminnes. Ometi kinnitab kohalik giid Rana Rızvanoğlu, et üha enam eestlasi on seda paika avastamas. Samuti on Vene turistid seal aina sagedasemad külalised, mistõttu kaalub Rana inglise ja saksa keele kõrval ka vene keele selgeks õppimist. Giidi kinnitusel on Kapadookia Istanbuli järel kultuurireisihuviliste teine lemmiksihtkoht Türgis.
Nagu Flintstone’ide multikas
Eestist Kapadookiasse minekuks tuleks varuda terve päev, kohapeal viibimiseks aga vähemalt kolm-neli päeva. Turkish Airlines’iga saab Tallinnast otse Istanbuli ning sealt edasi on mugav võtta siselend, mis kestab umbes tund ja 20 minutit. Teine ja odavam variant on öine buss, mis sõidab Istanbulist Kapadookia keskusesse Nevşehiri pool ööpäeva. Bussireisid viivad sinnakanti kõikidest suurematest Türgi linnadest. Kolmas võimalus on rendiauto, kuid tuleb arvestada, et teekond on ligi 730 kilomeetrit pikk ja kulgeb tasulistel kiirteedel.
Kapadookia kohta eelnevalt guugeldades leian märksõnu, nagu «imeline maastik», «veider maastik», «fantastilised pinnavormid» jne. Seega on ootused kõrged. Ent kui me õhtul, pärast kahte lennureisi lõpuks Nevşehiri lennujaama jõuame, ei hakka esialgu midagi eriskummalist silma. Bussisõidu ajal edasi Ürgüpi linna istun aga nina vastu klaasi ja muudkui vaatan ja imestan, kuhu ma sattunud olen. Lainetav maastik pikitud orgudega, mille keskel on tihedalt kobaras koonusekujulised kivimoodustised, paljud neist mitukümmend meetrit kõrged. Sekka sambad, mis meenutavad hiiglaslikke kivist seeni ja korstnaid. Taamal lumekattega mägi.
See eriskummaline Kesk-Anatoolia kiltmaal laiuv liivakivine piirkond jätab esialgu pisut hüljatud mulje. Reisi lõpuks mulje oluliselt ei muutu, sest käime peamiselt turistidele mõeldud kohtades ning läbisõidul külakestest palju elumaju ja kohalikke ei näe. Kuid Kapadookia elabki peamiselt turismist ning külastajaid meelitab kohale piirkonna ajalugu ja maastik.
Lennujaamast Kapadookia südamesse, Ürgüpi linna on umbes 50 kilomeetrit. Juba kaugelt paistab meie «öömaja», hiiglaslik tuledes koopahotell, kuhu viib võluv keerdtee. 2013. aastast tegutsev hotell Kayakapi Premium Caves ei anna kordagi põhjust kahelda, miks see pidevalt reisiportaali TripAdvisor kasutajate hääletustes kõrgeid kohti saab. «Nagu Flintstone’ide multikas!» hõikan reisikaaslasele, kui bussist väljun. Kogu Kapadookia on tegelikult Flintstone’ide eluolu moodi.
Õhtupimeduses avaneb kõrgelt terrassilt vaade tuledes linnale. Hotelli töötajad on sõbralikud ja lahked. Omanäolises ruumis ripub Leedu presidendi Dalia Grybauskaitė portree. Tassikese tee järel sõidutatakse meid nn golfiautodega korteritesse. Igaüks neist on unikaalne ja hindki on igal ruumil erinev, kuid mitte alla 135 euro öö eest. Siin on ööbinud ka näiteks Hollywoodi staar Russell Crowe ja Itaalia päritolu näitlejanna Monica Bellucci.
Veel 50 aastat tagasi olid viie tärni luksushotelliks muudetud koopad koduks paljudele kohalikele, kuid kui eluruumid varisemisohtlikuks muutusid, asustas valitsus elanikud ümber. 1985. aastal kanti koobaselamu UNESCO maailmapärandi nimekirja, mistõttu tuleb seal ka ühe naela seina löömiseks eraldi luba taotleda. Õigupoolest kuulub UNESCO maailmapärandisse kultuuri- ja looduspaigana kogu Kapadookia.
Ehkki Kayakapi Premium Caves on kõigi mugavustega ja tõesti eriline, võib valida ka mõne soodsama koopahotelli – neid on piirkonnas palju.
Külastajatele rahvuslik sõu
Kapadookias pakutakse turistidele rohkelt tegevust ning piirkond pakub meeldejäävaid kogemusi nii maa peal kui ka maa all. Juba päikesetõusu ajal näeb vaatepilti, mis Kapadookiat kõige enam iseloomustab – tuffkoonuste vahelt üksteise järel kõrgustesse tõusvaid kümneid ja kümneid hiiglaslikke värvilisi kuumaõhupalle. Selline pilt kaunistab ka paljusid Kapadookia suveniire. Kohe tekib endalgi soov tufimaastiku kohal hõljuda, kuid sellest hiljem!
Olulisemad Kapadookia looduslikud ja kultuurilised vaatamisväärsused asuvad Nevşehiris, Kayseris, Avanoses, Ürgüpis, Derinkuyus, Kaymaklıs, Ihlaras ja Göremes või nende vahetus läheduses. Paljud külad ja linnad asuvad kaljudevahelistes orgudes ning neid läbivad teed viivad peamistesse turismisihtkohtadesse. Näiteks Tuvide orgu, kus võib korraga lendu tõusmas näha sadu tuvisid. Või Armastuse orgu, kus maad katavad roosiõied.
Kustumatu mälestuse jätab aga suurejooneline Ihlara org, mille põhjas lookleb imeilusa rohekas-sinise veega Melendizi jõgi. Selle kaldal ümbrust imetledes luban endale, et lähen sinna veel kunagi tagasi. Kanjon on 15 kilomeetrit pikk, kuid valida võib lühemaidki matkaradu.
Populaarsed on hobumatkad ning kaameli- ja veinituurid. Tihti põigatakse sisse väikestesse küladesse, kus võib näha kohalikke viljapõllul või eluhoone ümber askeldamas. Õhtuti saab aga osa võtta mitu tundi kestvatest eksootilistest rahvusõhtutest, mis toimuvad Ürgüpist mitte kaugel, Avanoses asuvas Uranose kooparestoranis. Põnevale sõule, mille ajal külalisi kõige hea ja paremaga kostitakse, lisab vürtsi kõhutantsija.
Avanos on eelkõige tuntud oma keraamika poolest. Portselanesemed voolitakse käsitsi, seejärel maalitakse ja kaetakse glasuuriga. Ömürlü pottsepatöökojas saab esemeid ka ise vormida. Kõik töökojas tehtavad tooted on unikaalsed: ühe taldriku valmistamiseks võib kuluda isegi rohkem kui kuu aega. Seetõttu on hinnad krõbedad ja ka tillukese kausi eest küsitakse 40 eurot.
Kapadookia külades tehakse palju käsitööd, eriti populaarne on vaipade kudumine. Regiooni ajalugu on aga alati olnud seotud põllumajandusega. Viljakal pinnal kasvatatakse viinamarju, suhkrupeeti ja kikerhernest.
Hea ülevaate sellest, mis elu piirkonnas kunagi elati, annab Kapadookia südames asuv UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv Göreme vabaõhumuuseum, kus näeb hulganisti kunagisi eluruume ning varakristlike munkade kaljusse uuristatud koobaskirikuid ja -kloostreid, mille seinu ehivad tänini säilinud freskod. Paljudesse kaljuseintesse, tuffpüramiididesse ja koonustesse on uuristatud käigud ja kambrid.
Veelgi suuremat põnevust tekitavad maa-alused asulad, kus kristlased kunagi varjupaika otsisid. Praeguseks on Kapadookias avastatud mitusada koobaslinna, neist suuremad on Nevşehiri-Nigde teel asuvad mitmekorruselised Kaymaklı ja Derinkuyu, kus näeb kunagisi elu-, söögi- ja veinivalmistamisruume. Maa sisse ulatuvad ja ruume ühendavad käigud on kitsad ning kuigi palju ruumi neis liikumiseks pole. Mitmel pool on suured veskikivisid meenutavad kivirattad, mille elanikud kunagi hädaohu korral sissepääsu ette lükkasid. Seintes olevaid auke ümbritsevad tahmaplekid, mis manavad silme ette kujutluspildi, kuidas kunagi neis küünlaid põletati.
Giidi sõnul lubas tufi pehmus inimestel hõlpsalt elamuid uuristada. Maa alla ehitati ilma igasuguse kaasaegse tehnoloogiata terveid linnu, kus oli olemas kõik vajalik – kloostrid, kirikud, kalmistud, aidad, tallid, kaevud, ventilatsioonisüsteemid. Joogivett saadi kaevudest ja õhupuudust polnud tänu spetsiaalsetele õhušahtidele. Räägitakse, et sellistes maa-alustes linnades võis elada isegi 10 000 – 15 000 inimest.
Giid märgib Kapadookia ajaloost rääkides, et päris täpselt pole siiski teada, kuidas elu koobaselamutes ja maa-alustes linnades käis. Varakristlaste-aegsetest esemetest on suur osa hävinud ja nii mõndagi on sajandite jooksul nii usulistel kui ka praktilistel eesmärkidel ümber kujundatud.
Kauaoodatud õhupallilend
Turistide seas vast nõutuim atraktsioon on aga kuumaõhupallisõit muinasjutulise tufimaastiku kohal. Sellest on kasvanud suur äri ja teenust pakuvad turistidele mitmed firmad. Kui ilmastikutingimused lubavad, tõuseb igal varahommikul taevakõrgustesse 60–100 õhupalli.
Nii lähme ka meie õhupalliga lendama. Ronime umbes kümnekesi korvi ja hakkame tasapisi üles kerkima. Ehkki ärgata tuli juba enne päikesetõusu kella 4.30 ajal, pole väsimusest märkigi. Iga meetriga, mille võrra õhupall kõrgemale tõuseb, läheb kõhus õõnsamaks, kuid seda mitte kõrgusekartuse, vaid elamuse pärast, mis on esmakordne ja alatiseks meelde jääv.
Tõuseme tasapisi vähemalt 700 meetri kõrgusele maapinnast ja tunne on kindel. Umbes tunniajase sõidu järel, taas maapinnale naastes, tervitab meid šampanjaga kaetud laud. Saame kaela medali ja kaasa väikese õhupallimeene.
Kapadookia puhul tuleb arvestada, et piirkond on üsna tolmune ja tihti tuleb läbida pikki marsruute. Seega tuleks jalga panna madalad jalanõud ja selga midagi, mis kergesti ei määrdu. Põhiliste turismimagnetite vahel on tihe bussiühendus, kuid kohapealt võib ka auto rentida. Paljud ettevõtted pakuvad giiditeenust, mis pole Türgis kuigi kallis.
Kapadookia maastiku kujundamisel on mänginud rolli nii loodus kui ka inimesed. Miljonite aastate eest paiskasid kolm vulkaani ümbruskonna tuhaga üle. Tuhk muutus ajapikku tufiks ehk kivimiks, millest tuul ja vihm kummalised looduslikud kivikujud voolis.
Vulkaanipursete tagajärjel tekkinud kaljudesse ja orunõlvadesse on sajandite vältel – enamasti Bütsantsi ajal – uuristatud koobaselamuid, kus kaitsti end vaenlaste ja loodusjõudude eest. Sügavad orud, kuhu viisid vaid järsud rajad, olid pelgupaigaks bütsantsi kristlastele.
Aegade jooksul on piirkond olnud koduks paljudele tsivilisatsioonidele, teiste seas seldžukkidele ja osmanitele. Paljude koobaskloostrite seinu ehtivad maalingud pärinevad 8.–11. sajandist. Püsielanikud lahkusid koobastest möödunud sajandil ning nüüd kasutatakse paljusid ruume kuuride, keldrite ja lautadena.
___________________
Kapadookiasse viis ajakirjaniku Türgi saatkond Soomes.