Järjejutt «Tenerife lumm» 6/8: sambatagumik oma erutava tantsuga

Tenerife järjejutt Foto: Vida Press

Reisiportaalis ilmub iga nädal ilukirjanduslik järjejutt «Tenerife lumm». 

Oli öö. Ookean möllas üksi, rand oli tühi. Ma ei pidanud vastu: läksin jälle vette. Et põnevam oleks, siis jumala alasti. Vees olles mõtlesin, et kui nüüd keegi riided pihta paneb, siis pean kella väel hotelli minema. Ei hirmutanud, naerma ajas.

Kuivatasin end selle Angelalt saadud rätikuga ja tänasin kõiksevägevamat, et ma polnud seda päris higiseks teinud. Kuivatasin ja tundsin lõhna: ümarate prinkis vormide, naeratuse, roheliste bikiinide ja sambarütmide lõhna.

Edasi kõmpides nägin eemal üht kuju., kapuuts peas, aga siiski tundsin ta ära. See oli prilliärikas Sed! Häbelik ja hiiliv nagu mingi kurjategija, õnnetu lausa. Hea, et ta kiirelt kadus, ma hakkasin juba härdaks muutuma, et sutsuke töövälist juttu ajada. Äkki on tal mandril (Aafrikas) pere ja lapsed? Elavad vaesuses ja see pereisa Sedi töö on ainuke sissetuleku allikas? See nõme töö, mida ta teeb ehk vastumeelt?

Alkohol oli ammu kerest lahkunud, aga oma ukse taha jõudsin jalad uugamas. Kaks tundi laval taidlemist pole keskmisele torsole mõeldud. Lukuauku ei leia kuidagi ülesse. Koridoris kostub mingi sahin. Vaatan, Wen-Xiu liigub seal. Kuidas saab üks inimene nii alandliku olemisega olla?

Loomulikult ta mulle otsa ei vaata, tema vaatab maha. Minu arust vaatab see naine kogu aeg maha. Tundisn mingit vihahoogu, läheks sinna «pilude» pessa, otsiks selle suure peaga San-Hui (aga, mis muud ta nimi saab olla?!) ülesse ja annaks vastu lõugu. Selle eest, et Wen-Xiu nii õnnetu on. Mis siis kui San-Huis peitub Bruce Lee? No siis olen mina Chuck Norris, juhmi näoga sooritan imeliku löögi, kostub luude ragin ja saabub vaikus.

Voodisse, voodisse! Ei muud ihka mu hing.

Enne uinumist nuusutan kollast «Brasil» rätikut, krõbistan paberit mailiaadressiga ja mõtlen Wen-Xiu peale. Kas tõesti toimub seal mingi terror? Või ongi asiaadid sellised, kui nad viibivad väljaspool kodumaa piire? Enne voodissse minekut otsustan siiski korraks veel tugitooli vajuda, et päeva meenutada.

Ärkan ülesse, üleni higine, pea valutab, kondid kanged, kollane rätik kramplikult rusikasse surutud käes. Vaatan kella, olen siinsamas diivanil vaid paar tundi maganud. Uni oli selline, mis läbi võttis ja lõpuks ka ülesse ajas. Vaatan kerge imestusega tühja diivanit ja ohkan. Peast käib läbi vee mõte: jumal teab, mis värvi rahvas ja mis poosides on siin laias voodis enne toimetanud, liharõõme nautinud ehk on ka armastust ette tulnud...

Aga uni oli järgmine:

Olen tugitoolis. Vaatan üle laua diivanile, seal lebab kõhuli Monica. Täpselt sellises poosis nagu päeval, kui ma ta selga silitasin. Olgu, puutemašaaži tegin. Siis ta vaatab mind õhetava näoga. Ei ühtegi sõna. Sõnadetagi on kõik selge: «Kas sa siis ei näe, et ma olen täitsa v a l m i s? Tõesti mõtled, et ma niisama tulen võõra juurde ja võtan end pea alasti? Sul piisab üks näpuliigutus teha ja ma olen täitsa paljas. Siis sa näeksid, kuhu see erutus koondunud on. Ma ei hakka sind sõnadega ega kätega juhtima. Kui sa mu silmist seda välja ei loe, siis on väga kahju. Samas, ma olen nii kaugele viidud, et nüüd pooleli jättes tekib mul peavalu, stress, depressioon. Naine ei anna kunagi andeks, kui ta on nii kaugele viidud ja siis jäetakse pooleli. Aga ikkagi, ma ei ütle sulle midagi. Kas sa tõesti siis ei näe seda minu näost, mida ma tegelikult tahan?»

Äkitselt ma enam Monicat ei näe, sest meie vahel on üks tagumik, sambatagumik. Ei tea kust on välja ilmunud Angela, kes hõõrutab oma puusi mulle nii lähedal, et tundsin strateegiliselt tähtsat piirkonda katva rohelise bikiinijupi puudutust vastu nina. Nii lähedal! Siis ta kingib mulle oma imekena naeratuse, mis sisaldab ka kerget põsepuna, ja viskab mulle silmile kollase rätiku.

Võtan rätiku ära. Diivanil ei ole enam Monicat. Angelat oma sambarütmilise kehaga ka ei ole. Aga keegi on diivanil, Wen-Xiu! Naine on põlved konksu tõmmanud, ta vaatab küll minu poole, aga ei näe. Tal on silm sinine. Ma ei suuda ära imestada, kui ilus ta on: pisike ja sale keha on varustatud proportsioonis puusadega ja rindadega. Kuidas ma seda enne tähele ei pannud? Ukse taga mürgeldab San-Hui. Peaksin minema ja ta korrale kutsuma, aga olen tugitoolis kinni. Nii vaimselt kui füüsiliselt ei suuda ennast liigutada.

Äkitselt ma enam Wen-Xiud ei näe, sest meie vahel on üks tagumik. Samabatagumik. Angela jätkab oma etteastet nagu tahaks oma erutava tantsuga mind tõesti hulluks ajada. Nagu tahaks iga hetk oma rohelised riidejupid seljast heita ja mulle kaksiraksi sülle istuda. See kõik on nii piinavalt erutav. Jällegi viskab ta kollase rätiku mulle silmile.

Võtan rätiku ära. Diivanil ei ole enam pisikest naist Aasiast. Ei ole sambat ega rütmilist erutavat pruuni keha. Aga diivanil on keegi suure paksu teki all, ainult peanupp väljas. Vaatab mulle otsa. Jällegi ei räägi midagi. kuid seda enam jutustab tema näoilme: «Miks sa seda teed? Miks teed sa nii? Miks teed minuga nii?! Kas mu armastus on tõesti liiga väike sinu jaoks? Ma olen nii palju pingutanud! Mina ei tee nalja, minu armastus ei hääbu, ei kao, see ainult muundub. Sa nagu meelega teed kõik, et muunduks. Vihkamiseks.»

Äkitselt ma enam TEDA ei näe, sest meie vahel on üks tagumik. Jälle. Sambatagumik jätkab minu õrritamist. Angela ronib tugitoolile, minu otsa, aga mind ei puutu, hoiab distantsi. Siis ta suudleb mind otsaette. Minusse valgub läbi tema huulte mingi erutav-valutegev-ängistav energia. Tema huuled minu laubal tunduvad kümme korda suuremad, kui need tegelikult on. Sambaneiu jääb hetkeks mõttesse. Paneb siis kollase rätiku mu silmile ja ma tunnen kuidas bikiinid langevad...Erutus kasvab. Ma ei pea vastu: rebin rätiku silmilt ja ...ärkan ülesse.