Raamatu ja roosi päev ühendab katalaane

Barcelona peatänav La Rambla ja teised linna tuiksooned muutuvad Sant Jordi päeval raamatulettideks. Foto: Albert Salamé

Mäletan siiani seda erilist värsket õhku, kui esimest korda Barcelonasse saabusin. Iga kord, kui seda meenutan, tean, et ma ei ole seda kunagi hiljem tundnud. Mitte kunagi. Isegi järgmistel kordadel samas linnas mitte.

Iga kord Barcelonas on olnud isemoodi. Viimati aprillis segunes õhk noorte lehtede ja pungade lõhnaga. See kevadine õhk on taas kord midagi, mis südasuvel ja talvel tabamatuks jääb.

Aprill, nagu novembergi, on Barcelonas üleminekukuu. Kui november tähendab siirdumist suvelt talvele – mis on kaugel meie lörtsisest talvest ja sarnaneb pigem jaanipäevailmaga –, siis aprill tähistab tagasipöördumist linna õige, kergemeelse suvise elurütmi juurde.

Aprilli lõpus Barcelona avaratel rohelistel alleedel ringi jalutades oligi tunne, et koos õiepungade puhkemisega oleks linna saabunud justkui kauaoodatud pööre, uus algus.

Kuigi ka Barcelona talv võib olla armastusväärne, kui osata seda enda huvides osavalt ära kasutada ning jääb mulje, et koos taasärkamise ja inimeste sisemaailma teisenemisega muutub enesekindlamaks ka linn ise.

Ja mitte üksnes enesekindlamaks, vaid ka suuremaks. Kui talvine Barcelona on õhtuti inimtühi nagu talvine Tallinngi, siis kevadine pööre tähistab inimeste naasmist tänavatele, mis on – nagu õigele linnale kohane – osa nende elukeskkonnast.

Muutuse toob ka valgus. Kui veel märtsis peavad valgus ja pimedus Barcelonas võrdsete võitlust, siis aprillis kaldub vaekauss esimese kasuks. Nii püsib see kuni oktoobrini, mil pimedusetunnid taas võimust võtavad. Seda mõneks kuuks, et siis uuesti seguneda ja valgusele teed teha.

Igal linnal on oma eriline valgus, Barcelonas on see Vahemere päikese meekarva. «Päike Madridi tänavatel on teistsugune, see on varjus ja valgus on seetõttu justkui horisontaalne,» kirjeldas mulle kohalik kirjanik Blanca Busquets, «Barcelonas paistab päike teistmoodi. Näib, et siin on kogu aeg valgust ja päikest.»

Kataloonia kaitsepühakule Sant Jordile pühendatud ja meie jüripäeval ehk 23. aprillil tähistatav katalaanide üks tähtsam pidupäev on justkui lõplik pööre selles murrangus ning vabanemine talve kammitsaist. Linna elurütm saab sel päeval lõplikult uue hingamise.

Püha Jüri pole üksnes katalaanide kangelane, vaid teistelegi rahvastel, olles ühtekokku 12 riigi kaitsepühakuks. Tema sümbol – punane rist valgel taustal – on nii Inglismaa kui ka Gruusia lipul, lohetapjat ennast näeme Moskva vapil, talle on pühendatud monumente Lissabonis, Thbilisis, Prahas ja Jūrmalas ning Eestis Toriski.

Katalaanidel on Püha Jüri kohta legend, kuidas valgel hobusel noor rüütel Jordi päästis mürgise hingeõhu ja suure isuga lohe käest kuningatütar Cleodolinda. Tapetud lohe verest kasvas välja punane roos, mille rüütel kinkis printsessile.

Kaitsepühaku mälestuseks kingivad mehed nii Barcelonas kui ka mujal Kataloonias oma armastatud naistele roose teadaolevalt juba keskajast. Tänapäeval kingitakse neid kauneid okastega lilli aga näiteks ka töökaaslastele, vanematele ja lastele. Kokku müüdi tänavu 23. aprillil hinnanguliselt kuus miljonit roosi.

1929. aastal lisandus tänu hea ärivaistuga Barcelona kirjastajale roosi kinkimisele veel teinegi tava – naised hakkasid 23. aprillil oma armastatud meestele kinkima raamatuid. Aja jooksul see traditsioon aga arenes ning raamatuid hakkasid kingituseks saama ka naised. «Õnneks see muutus,» rõõmustas Katalaani kirjanike liidu naispresident Bel Olid ja lisas: «Ma oleksin väga pettunud, kui ma sel päeval raamatut ei saaks.»

Tava levis Katalooniast ka mujale. Suure tõuke ülemaailmseks levikuks andis 1995. aasta, kui UNESCO kuulutas 23. aprilli rahvusvaheliseks raamatu päevaks. Tänapäeval tähistatakse raamatu ja roosi päeva umbes poolesajas riigis, kaasa arvatud Eesti.

Sant Jordi päev puudutab Kataloonias igaüht. Sel päeval muutuvad Barcelona peatänav La Rambla, lähedal asuv Paseo de Gracia ning teised linna tuiksooned lille- ja raamatulettideks. Terves linnas võib kohata tuhandeid inimesi, kel ühes käes roos ja teises raamat. Nagu ka embavaid paare – sealhulgas samasoolisi.

Neid jälgides oli kummaline mõelda, et alles 80 aastat tagasi oli seesama La Rambla verise kodusõja lahingutandriks, mille vastastikuse hävitamise verisest loogikast on tabavalt kirjutanud George Orwell.

Peamiselt katalaani- ja hispaaniakeelsete teostega täidetud raamatulettidel (kaubalettide eest muide eraldi tasu ei küsita, kuigi müüjad peavad end varem registreerima) leidus ka üllatusi.

Näiteks hiljuti välja antud raamatud, mille esikaanel naeratasid võimsa habeme ja lõvilakaga Karl Marx, samade, ent pisut väiksemate atribuutidega Friedrich Engels ning pisikeste vuntside ja habemetuustiga Lenin. Nende kõrval kohe ka Rosa Luxemburg, Lev Trotski ning Iiri töölisliikumise liider James Connolly.

Seejuures ei näinud ükski nimetatud teostest olevat varustatud asjakohaste kommentaaridega. Nagu Tšehhi kolleeg tabavalt märkis, võiks tema kodumaal sellise kirjanduse müük tuua kaasa palju sekeldusi, isegi kui selgitada, et tegu on marksismiideoloogide teostega. 

Raamatud on Sant Jordi päeval inimestele Barcelona tänavatel kergesti kättesaadavad. Ainuüksi selle ühe päeva jooksul ostetakse umbes seitse protsenti kogu aasta jooksul Kataloonias müüdavatest raamatutest. Mullu müüdi Sant Jordi päeva ajal kokku poolteist miljonit raamatut.

Mõistagi sõltub raamatumüük paljuski ka ilmast. Tänavust sooja päikeselist hommikut ja lõunat tasakaalustas vihmatormine õhtu, mis aga tänu oma hilisele saabumisele raamatu- ja roosimüügile suurt kahju ei teinud.

Kohalikud kirjanikud aga nentisid, et paljud kingitud raamatud jäävad lugemata. Nagu märkis Olid, kohustus ongi raamat kinkida, mitte aga seda lugeda. Teadaolevalt ei loe umbes kolmandik katalaanidest terve aasta jooksul ühtegi raamatut.

«See, mida te Sant Jordi ajal näete, on tore, aga see on erandlik,» kinnitas ka katalaani kirjanik Màrius Serra. «Kui te arvate, et katalaani rahvas kohtleb kirjanikke nagu rokkstaare, kes meelitavad kohale massimeedia ja tänavatele üle miljoni inimese, siis ärge arvake, et see on midagi tavapärast. Meile see meeldiks, aga see on erandjuhtum.»

Lastekirjaniku Gemma Lienase arvates on raamatupäeva mõte muutuvas maailmas teisenenud. «Praegu pole see üksnes katalaani, vaid kogu maailma kirjanike jaoks,» selgitas Lienas. «Ja kahju on ka sellest, et palju on ka «kirjanikke», kes on lihtsalt tuntud inimesed ja pole ise tegelikult autorid, vaid on raamatule lihtsalt kirjutanud oma nime.»

Kriitika ning teravaks kiskuv poliitika püütakse pidupäeval unustada. Sant Jordi on kõigi Kataloonia elanike ühine pidu vaatamata nende erinevale päritolule ja poliitilistele eriarvamustele.

Tänavune festival oli eriline ka seetõttu, et mullu detsembris andis UNESCO Barcelonale kirjanduslinna tiitli. Sama tiitli sai siis ka Tartu, kus tänavu samuti roosi ja raamatu päeva tähistati.

«Me tahame taastada osa Barcelona hingest ja teadvustada siin elavatele inimestele, et tänavad, kus nad iga päev käivad, on inspireerinud kirjanikke nagu Cervantes või George Orwell,» ütles Barcelonale kirjanduslinna tiitli toonud projekti koordinaator Marina Espasa. Ta lisas, et ei soovi, et Barcelona seostuks üksnes päikese, ranna, ööelu, joomise ja pidudega, vaid ka kirjanike ja raamatutega, mis räägivad linnast ning näitavad seda intellektuaalse paigana.

Autor külastas Barcelonat Kataloonia avaliku diplomaatia nõukogu (DIPLOCAT) kutsel.