Armeenia pakub unustamatut elamust nõukasõbrale

Foto: Erakogu

Majakese terrassil, vaadates imeilusat järve mägede vahel, on lausa lust reisiväsimusest toibudes nautida kaldaäärsest putkast ostetud maitsvat Kiliikia õlut ning peremehe meisterdatud kohalikku šašlõkki.

Armeenias on kindlasti võimalik omal käel ringi rännata, sama kindlasti saab see reis olema täis ootamatusi, mida üks korralik rännumees ka ihaldab. Parim aeg Euroopa ja Aasia piirimaile sõitmiseks on just meie suvi, sest hoolimata subtroopilisest vööndist on sealmaal talviti korralikud miinuskraadid.

Meie alustasime oma reisi Sevani jõe äärsest suvituspiirkonnast, mida tunti ja armastati ka Nõukogude Liidu ajal. Järve kaldal on praegugi ohtralt tollest ajast pärinevaid domik’uid, mis mõnuga roostetavad ja mille sisustust pole vahepeal uuendatud. Ühe sellise üürimine on nõukogude-teemal nostalgitsejale nagu taeva kingitus, mõnel muul juhul aga lihtsalt perversne kogemus asotsiaalses putkas, keset imekaunist maastikku. Puhkuste ajal asustavad majakesi tuhanded suvitama saabunud kohalikud, kes pimeda saabumiseni ennastunustavalt lihakamakaid küpsetavad.

Välisturiste siin praktiliselt ei ole, seetõttu tuleb suhelda kohalikega, millest saab tõeline seiklus. Kuigi palju reisinud inimestele ei pruugi see üllatusena tulla, tuleb ka siin enne tarbimist kõikide teenuste hinnas kokku leppida. Siiski on inimesed sõbralikud ja ei keeldu kunagi küüti andmast, kui teekond juhtub sinu omaga klappima. Seda küll eelnevalt kokku lepitud hinna eest. Meie teekond Sevani jõe äärest viis edasi mööda mägiteid, mille läbimiseks võib kuluda üüratult pikk aeg. 300 kilomeetri pikkusele teekonnale kulus koos paari-kolme kloostri- ja söögipausiga koguni kümme tundi.

Kui hakkas lähenema Aserbaidžaani piir, oli tee ääres märgata autodest kõrgemaid mullavalle, mis kaitsevad sõitjaid aeg-ajalt ringilendavate juhuslike kuulide eest. Need võimsad vallid on lihtsalt toorelt kokku veetud ja kuhjatud. Külades ja asulates võib aga üllatuda selle üle, et mööda tänavaid jooksevad umbes meetri kõrgusele seatud kollased gaasitorud, mis väravate kohal jõnksu üles teevad, et inimene või auto läbi pääseks.

Endisele Nõukogude Liidu kodanikule on see siiski üsna tavapärane vaatepilt.

NSVL kui unustamatu unelm

Armeenlaste olekus on tunda nii rahulolematust praeguse poliitilise olukorraga kui ka võimsast ajaloost tulenevat enesekindlust. Just vanem põlvkond on see, kes kipub kunagisi Nõukogude Liidu hiilgeaegu taga igatsema. Omariiklus ja vabakssaamine on justkui pooleldi sunniviisiline seis, mis kukkus kogemata kaela ja nüüd raske kivina järel lohiseb.

Endi sõnul ei elanud kaukaaslased Nõukogude Liidus halvasti, pigem on elujärg iseolemise ajal ikka kõvasti kukkunud. Üllatav ei ole Armeenias näiteks olukord, kus juurde astub mõni vanahärra ja peab innustunult loengu sellest, kuidas Nõukogude Liidu ajal kõik hästi elasid ja kuidas suur vene rahvas kõik liiduvabariigid nullist üles ehitas. Ka meie käest uuriti, miks baltlased venelasi ei salli ja neid taga kiusavad. Kas laskuda sellistel puhkudel pikemasse keskustellu, sõltub Kiliikia õlle kogusest ja igaühe närvikavast.

Üldiselt ollaksegi Vene mõju- ja infosfääris, mis vaenulike naabrite tõttu on justkui sisse kodeeritud. Mägi-Karabahhi ümber käivad vaidlused hoiavad isamaalise vaimu virgena. Vene väeosad on seal muuseas armeenlaste endi palvel ning ka Armeenia riik on säilitanud väeteenistuse.

Venemaad ja venelasi nähakse ainsate iseseisvuse garanteerijatena, mille toetuseks leidub rohkesti ka veneteemalist propagandat. Nii võib Jerevani raudteejaamas saata mööda imelisi hetki, uurides hiiglaslikke plakateid Vene-Armeenia vastastikuste kaubandussuhete suurepärasest seisust ja kasumlikkusest riigi majandusele.

Laialdane valik kõike

Armeenia on läbisõitmiseks piisavalt väike, kuid vaatamisväärset pakub see siiski küllaldaselt. Nagu juba eelnevast mõista võis, on maa täielik kullaauk nõukahuvilistele. Maapiirkonnas sõidavad taksot valdavalt suurivaevu koos püsivad Žigulid, mis panevad plafooni katusele vaid kliendi kinnipüüdmise hetkeks.

Üldiselt püüavad siin kõik arendada mingisugust bisnist. Teede ääres näeb väga erinevaid lavkasid, kus tädikesed müüvad kõikvõimalikke moose, kompotte ja küpsetisi, mida lihtsalt peab proovima. Mõned letid on puuviljade all lookas, vastavalt valmimisajale saab seal maitsta värskeid vilju.

Mägede nõlvadel on ohtralt mesipuid, orgudes kalatiike ja kõige erinevamaid istandusi. Nii jäid meie teele nii suured tomatipõllud, arbuusiväljad, virsiku- ja granaatõunapuud, pipralagendikud kui viinapuude read. Viimaseid nähes tekkis lootus, et ehk ilmub peagi välja kaunis kohake, kus erinevaid veini- ja konjakisorte ka proovida saab. Õnneks ei pidanud ootustes pettuma.

Enamik istandustest on koondunud Ararati jalamile suurde orgu, mis suudab toita tervet Armeeniat. Ararat ise asub küll Türgi poolel, aga maanteelt on ta pikalt vaadeldav. Armeenlased peavad mäge muidugi enda omaks ning üldiselt on neil endi meelest kõik kõige parem, kõige vanem ja vsjo samoje samoje (kõik kõige, kõige, vene k – toim), nagu väljendus sõbralikult naabreid tögades minu Gruusia sõber.

Siiski tuleb tõele au anda, et Armeenia on maailma vanim kirikuriik, neil on ümbruskonna suurim järv, väidetavalt on nad leiutanud šašlõki ning just sealt on leitud vanim nahkking, seelik ja veiniköök. Endi sõnul on nad lisaks veel kõige töökam rahvas.

Majakesed külades on aga väikesed ja üsna koledad ning nende katustel kuivab hunnik lehmakooke. Kõikjal vedeleb prügi, aiad on viimseni lääpas, mis viitab sellele, et raha lihtsalt ei liigu ja keegi oma asja kallal niisama vaeva näha ka ei viitsi. Seega tuleb töökusest teha omad järeldused.

Süüa teha kohalikud aga oskavad. Üks põnevamaid roogi on hašš ehk kausitäis kuuma vedelat rasva, mille sisse kastetakse õhukesi lavašiviile, mis siis kahvli ümber keeratuna ära süüakse. Leem on eriti menukas talvel külmaga ja tegelikult mõeldud tarbimiseks pohmelli korral.

Tee ääres on end üles seadnud mitmed söögikohad, kuhu autojuhil on võimalik ette helistada ja paluda valmis panna stuli-muli, salatik-malatik ja supa-mupa. Just nii armastavad armeenlased mängida venekeelsete sõnadega. Menüüd nendes kohtades ei ole, sest turiste ju ei käi ja kohalikele on asi niigi selge. Nii nagu igal pool mujalgi, tuleb ka siin hind enne kokku leppida. Mõnes suuremas linnas leiab ehk menüügi ning toitu saab nautida kõige ehedamas nõukogude või äärmisel juhul 90ndate keskkonnas, taustaks mängib eranditult Vene disko.

Öine kuumus ei jää tihti päevasele alla, mistõttu võib uneajal akna peal kõõludes näha vaatepilti, kus kohalikud perekonnad ööriietes kortermajade vahel jalutavad, et suurele leitsakule veidikegi leevendust saada.

Märkamatult möödunud aeg kostitas meid mitmete kirikute, võrratute maitseelamuste, imeilusa looduse ja mõnusa reisiga minevikku. Armeenia sobib kõigile, kes ei karda kaubelda, kohalikega lausa soovivad sõbruneda ning kelle seiklusjanu on kustumatu.