Paik, kus kohalikuga abiellumine on keelatud

Troopiline saar, pilt illustratiivne Foto: SCANPIX

Sellel väikesel Vaikse ookeani saarel elab 62 inimest, kes on kõik omavahel suguluses.

Vähe sellest, et kõik inimesed on saarel omavahel sugulased, on neil kõigil ka üks perekonnanimi ning nad on võimelised oma sugupuu jälgi ajama kuni ühe briti meheni, vahendab BBC.

Palmerstoni saareke asub eikusagil Vaikses ookeanis, kuhu jõudmiseks peab päevi mööda sinist vett seilama. Inimesed on seal äärmiselt sõbralikud ning tervitavad kõiki saabujaid suure naeratuse ja abivalmidusega.

Ükski välismaalane ei tohi saarele minna enne, kui tema on enda hoole alla võtnud mõni kohalik perekond. Kuna saarele saab paadiga, siis on tulijad kaugelt märgata ja nii tuleb mõni kohalik uustulnukaid juba merepeal tervitama. Võõrastel soovitatakse tänutäheks endast maha jätta riideid, pliiatseid või muid kontoritarbeid.

Saar asub niivõrd suure tühjuse keskel, et kuni 1969. aastani määrati selle asukohta kapten Cooki kaartide järgi 1774. aastast. Huvitav on ehk seegi, et Palmerston on ainuke 15st Cooki saarest, kuhu maadeavastaja ise ka pärale jõudis. Vaatamata sellele on saarekesed tema järgi oma nime saanud.

Tänapäeva Palmerston on puhkaja paradiis. Siit ei leia pankasid, poode ega ka teid. Elanikud peavad seilama 800 kilomeetrit lõunasse, Rarotonga saarele, et sääraseid mugavusi nautida. Siiski on siin palju veidraid leide. Nii on siin kõige rohkem külmikuid inimese kohta tervel lõuna poolkeral, kohalikud mängivad Palmerstonil igal pärastlõunal, välja arvatud pühapäeval, võrkpalli ning kõik 62 elanikku on sugulased. Nende kõigi esiisaks on britt William Masters.

William Masters jõudis asustamata Palmerstoni saarele 1883. aastal, kus ta seadis üles kuivatatud kookose kaubavahetuse teiste Polüneesia saartega. Tema maja seisab saarel uhkelt veel siiani püsti. Masters tõi Penrhyni saarelt endale kolm naist, kellega sai kokku 23 last ja 134 lapselast. Enne oma surma 1899. aastal, jagas Masters saare kolmeks, et iga naine koos oma järeltulijatega saaks õiglase päranduse.

Saare elanikud majandavad enda elu endiselt lähtudes sellest jaotusest. Siiski on kohalikega abiellumine keelatud, seega kõik, kes otsustavad saarele jääda, peavad endale kaaslase tooma väljastpoolt.

Saarel on liiklust väga vähe, kaubalaev jõuab sinna kõigest kolm korda aastas. Siis tuuakse korraga nii palju vajalikku, kui vähegi võimalik. Palmerstonilt võetakse aga kaasa hunnikute viisi papagoikala, mis on saarekese ainuke eksportartikkel.

Kohalikud sõidavad teinekord nende kaubalaevadega kaasa, et pääseda Rarotongale ning sealt juba lennuga edasi kas Niuesse või Uus-Meremaale. Reiside tegemise aeg on aga üürike, sest laevad käivad sinna ainult maist septembrini, et vältida suuri tsükloneid ja lõigata kasu puhuvatest tuultest.

Palmerstonlased söövad peamiselt kala, või mõne üksiku linnu, keda neil õnnestub püüda. Võrkpallile lisaks on nende lemmiktegevuseks kirikus käimine, kus pühapäeviti käiakse isegi mitu korda, seljas alati kõige paremad riided.

Igapäeva elu on neil üksluine, kuid nad on õnnelikud ja naudivad elu oma väikesel saarel.

Vaata saare asukohta siit.