20 000 hauaga väike saareke Inglismaa külje all

Bardsey saar Foto: SCANPIX

Kunagises võimukantsis ja ühes pühamas paigas Suurbritannias, Bardsey saarel, on nüüdseks vaid neli aastaringset elanikku, ei ühtegi autot ega siseruumides tualetti või isegi elektrit.

Bardsey saarel ei ole autosid, asfalteeritud teid ega elektrit. Saare asukateks on 200 hallhüljest, 300 lammast ja neli inimest, mis tähendab, et siin on iga inimese kohta isegi rohkem lambaid kui Uus-Meremaal. Mobiilivõrk, kui see saareni ulatub, tuleb 88. kilomeetri kaugusel asuvalt Iirimaalt, vahendab National Geographic.

Saar peidab endas aga saladust, sest suurem osa Bardsey asukatest on hoopis maa all. Kuigi 20 000 tundub suur number nii väikese saare kohta, mille pikkus ja laius on kõigest 2,5 kilomeetrit, kuid saare olulisus minevikus viitab selle numbri õigsusele.

Esimesed asukad jõudsid saarele aga ilmselt juba 7500 aastat eKr. Arheoloogid on sealt leidnud lausa 45 eelajaloolist paika, muuhulgas ka jälgi kremeerimisest, kivist terasid ning ehitisi, mis võisid kunagi inimestele peavarju pakkuda.

Legendid räägivad, et Bardsey oli keldi druiidide pühapaik ning, et sinna on tegelikult maetud ka kuningas Arthur. Väidetavalt lõid Walesi kuningad sinna ka kloostri, millele järgnes uskumuse levik, et kõik, kes on saarel surnud ja sinna maetud, ei lähe põrgusse.

Selle uskumuse tõttu oli väike Bardsey saar keskajaks muutunud pühamaks paigaks terves Suurbritannias. Palveränduritele võrdus kolm käiku Bradsey saarele ühe käiguga Rooma. Veel tänini käivad paljud palverändurid saarel uudistamas.

Ajalooallikates on Bardseyt kutsutud isegi Britannia Roomaks ja seda mitte ainult seal asuva kloostri pärast vaid hoopis selle poolest, et sinna on maetud 20 000 märtri ja pühaku kehad.

Religioosse tähtsusega kaasnes loomulikult ka poliitiline tähtsus. Nii hakkasid kohalikud abtid juhtima ka mandriinimeste elu. Isegi pärast kloostri kadumist, lausa 19. sajandini välja, elas saarekesel 140 inimest.

Kui mungad lahkusid, muutus Bardsey piraatide meelispaigaks. Selleks ajaks, kui saarel kord taastati, ei juhtinud Bardsey enam mandrielu, vaid kõik toimis vastupidi ning toimib nii ka siiani.

Nüüdseks on enamik tõendeid selle saare suuruse kohta kadunud. Kohalikud teavad rääkida, et kui kusagil saarel kaevata, siis võid kindel olla, et leiad eest mõne surnukeha. Isegi 6. sajandil ehitatud kloostrist ei ole midagi järgi. Ainus, mis on säilinud, on 13. sajandist pärit kloostri 8-meetrine kivitorn.

Saarel randudes, tervitab külastajat tugev linnulaul ning hallhüljeste hüüded. Linde on saarel nähtud muuseas 310st erinevast liigist. Nagu paljud  teisedki Briti saared on ka Bardsey looduskaitseala ning praeguseks on ta ainuke Walesi saar, kus elu mõnevõrra veel keeb ja kus tehakse tööd.

Mõni aeg tagasi oli saarel 9 töötavat farmi, kuid alles on jäänud vaid üks, kus karjatataksegi saare 300 lammast ja 26 teist karilooma. Ühtlasi tehakse talus mett, kasvatatakse juurvilju ja peetakse väikest käsitööpoodi ja kohvikut. Nagu väikesaare elule kohane toimib pood aususe põhimõttel. Poes on väike karp, kus saab kaasa võetud asjade eest raha jätta.

Bardsey saarel toimuvad ka muutused, päikesepaneelidega tuuakse elektrit inimestele lähemale ja kõik muutub modernsemaks. Kohalikud elanikud soovivad saarele meelitada elama rohkem inimesi, kuid on veendunud, et liialt modernseks nad kogukonda ajada ei taha, sest siis kaoks Bardsey tõeline olemus.