Meil oli seljataga üle 1000 meetri tõusu. Tippu jõudes pidin peaaegu infarkti saama, sest sealt nägi kõikjale. Igal pool oli tuhandeid mägesid. Ma ei tahtnudki alla minna, sest see oli nii võrratu. Asetasime fotoka kivile ja nii saimegi omale tipupildi: isa ja poeg!
Alla mägibaasi poole minnes hakkas külm, sest lahtistel libedatel kividel oli raske kõndida ja sai vähe liigutada. Kui tuli hakata lumeliustikult alla minema, siis lasksime istuli, isa ees ja mina järel. See oli lõbus aga õiget hoogu ei tulnud.
Alla jõudes tegime lõunapausi. Pärast pausi olin väga väsinud. Tuli tahtmine kätega vehkida, et helikopter alla tuleks. Hakkasime edasi minema. Lõpuks mägibaasi jõudes olin nii uhke enda üle.