Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
Algus oli ehmatav. Kui pärast lennukipiletite ostmist uurima hakkasin, mis koht on Tropea, siis andis internet kaks vastet. Selgus, et just sealt on pärit Itaalia kõige kurikuulsam maffiagrupeering ning mõne aja eest keelas linnapea suremise ära, sest kalmistul ei ole kohti.
«Arvestage sellega, et siin ei ole mitte midagi teha, pidutseda siin ei saa. Põhimõtteliselt olete tulnud maale vanaema juurde, sest siin on põllumajanduspiirkond,» tutvustas reisisaatja Itaalia kinga ninaosa. Ta ei valetanud.
/nginx/o/2016/02/25/5094779t1hfdee.jpg)
Kaljule rajatud väikelinnas polnud tõesti mitte midagi teha peale n-ö klassikalise puhkamise. Aga isegi mitte midagi tehes läheb tahes-tahtmata kõht tühjaks ja just kohalik köök oli see, mis enim üllatas.
Hotellilähedases einelauas-toidupoes piima otsides jäi silma jook, mille etiketilt võis isegi võhik aru saada, et tegu on kohvi ja mineraalvee seguga. Poepidaja tegi kehakeelega selgeks, et parim on seda juua külmana, ja nii saigi sellest esmapilgul väärt joogist meie esimene ost saapaninas.
Hotelliperenaine vangutas seda nähes pead ja tema ilmest võis aru saada, et ega ta seda kohalikku rüübet mõistlikuks valikuks pea. Kui paari päeva pärast seda ikkagi proovida otsustasime, oli esimesest sõõmust selge, et kohv see küll ei ole. Pigem väga magus kohvimaitseline limonaad. Samas oli kofeiin joogis siiski tuntav, kuigi ohtra suhkruga hästi maskeeritud.
Kui vihma eest varju otsides ühte väiksesse jäätisekohvikusse sisse põikasime ja meile sibulajäätist (Cipollino on oma nime saanud teadagi kust) pakuti, arvasime, et vanahärra teeb vettinud turistide kulul nalja. Hiljem selgus, et tegu on kohaliku kuulsusega ja Antonio La Tore müübki 60 sorti gelato’t, teiste seas saab temalt tellida sibula-, küüslaugu-, aga ka näiteks ’nduja- (kohalik rasvane sealihavorst punase pipraga) jäätist.
/nginx/o/2016/02/25/5094793t1hf1ad.jpg)
Omapärasemad jäätised olid Antonio La Tore n-ö leti all. Väikses letis olid näha teada-tuntud jäätisesordid, nagu pistaatsia ja sidruni, aga kui nende alused kõrvale tõsteti, olid all peidus kõik need veidrad kooslused, mida jäätise puhul oodatagi ei oska. Sibulajäätis maitses nagu hea plombiir, sinna sisse oli segatud mees seisnud sibulatükikesi. Tegelikult oli see ootamatult hea.
/nginx/o/2016/02/25/5093149t1h9337.jpg)
Sama ootamatu kohtumine kohaliku köögiga oli meie peatuspaigast kümne kilomeetri kaugusele jäänud Brattiròs, kuhu meid Tropea infopunktist juhatati, kui mänguväljakut otsisime. Kohalike pühakute mälestuspäeval toimus nii välimissa kui ka laat.
Nn toidutänaval jäi silma McDonald’si sarnane logo, ainult tegu oli M Antonioga. Sööjaid peibutas vardas küpsetatud siga, saiakannikas suus, ning piltide järgi otsustades ei erinenud menüü märkimisväärselt Ameerika keti omast.
/nginx/o/2016/02/25/5094777t1h1434.jpg)
Erinevalt väiksematest konkurentidest oli M Antonio asja suuremalt ette võtnud – piltide järgi said endale sobiva roa välja valida ka need, kelle itaalia keele oskus piirdub väljendiga Audi Quattro (meie neljane seltskond oli ilmselt ainus), ning kõrval olevas kioskis täideti tellimus. Kui piltide järgi otsustada, siis oli menüüs salat täiesti olemas, kõrvalletis oli muljetavaldav valik heast ja paremast, millest sai oma soovi järgi portsjoni koostada.
/nginx/o/2016/02/25/5094783t1h8f2e.jpg)
Ainult et kui järjekord minuni jõudis, siis selgus, et salatit ei serveerita mitte taldrikul, nagu lubas pilt, vaid pooliku saia vahel. Sinna kahjuks väga palju vahele ei mahtunud, sest kõigele lisaks pressiti see veel võileivagrilli vahele sooja. Hunnik saia, paar oliivi, pisut tomateid ja teravat pipart polnud päris see, mida salatit tellides lootsin.
Juba enne reisi hoiatas korduvalt Itaalias käinud kolleeg, et tõenäosus head pitsat saada on kaduvvaike. Meil vedas, tänu õnnelikule juhusele sattusime Tropeas kunagisest leivaküpsetuskojast tehtud pitsabaari Vecchio Forno. Selle headus avaldus juba enne sisenemist, sest hoolimata turismihooaja lõpust vonkles selle ees järjekord.
Kui paarikümne aasta eest sai selgeks, et linnarahvale leiba küpsetades perefirma ellu ei jää, siis rajati kõrval asuvasse garaaži söögiruum ja vanas leivaahjus küpsetatud pitsad hakkasid kiiresti kuulsust koguma. Seda ei tõenda mitte ainult ohtrad kiitused portaalis Tripadvisor, vaid ka eri keeltes artiklid, mis kõrvuti vanade perepiltidega raamituna toidukoha seintel väljas olid.
/nginx/o/2016/02/25/5094791t1hc3a0.jpg)
Pitsat oodates oli hea vaadata, kuidas perefirma töötab kui kellavärk. Üks vendadest valvas ahju, teine lõi arveid kokku, kolmas tegeles külastajate vastuvõtmisega ning järeltulev põlvkond jooksis köögi ja laudade vahel. Külastajatest ei pahandanud keegi, et istuda tuli tihedalt üksteise kõrval, ja isegi veinivaadi juurde sattunud laudkond võttis asja stoilise rahuga, kui neist iga natukese aja pärast mööda mindi, et veinikarahvini täita.
Kui loo alguse juurde tulla, siis maffiaga me kokku ei puutunud, kuigi kolasime usinalt ringi. Aga miks suremine ära keelati, jäi arusaamatuks, sest kalmistul käies võis vabu kohti näha küll. Võib-olla olid need broneeritud.
Kui keegi aga peaks Tropeasse sattuma, siis teadke, et sellel, miks kohalikku delikatessi ’nduja’t poes maitsmiseks proovida ei anta, on oma kindel põhjus. Selle maitse on lihtsalt nii….