Tätte reisikiri: kuhu kadus tuul?

Aeg leiba luusse lasta: seilajad võtavad pärast hommikusööki laeva ninas Atlandil päikest. Foto: Jaan Tätte.

24. november, Atlandi ookean. Kuues päev merel teel Las Palmasest Roheneemesaartele. Jõuame loodetavasti kohale kahe päeva pärast. Seni purjetasime vaikses taganttuules 3,5 sõlmega, aga eile hommikul kukkus tuul täiesti ära. Panime siis mootori tuksuma ning nüüd liigume teist päeva edasi diisli jõul viiesõlmelise kiirusega.

Ookean on täiesti sile, vaid kerge üles-alla õõtsumine nagu hiigellooma hingamine tuletab meelde, et oleme merel.

Lisaks ujuvad meie kõrvalt aeg-ajalt mööda mõned delfiinikarjad ja vahel ehmatame oma liikumisega lendu üksikud lendkalad. Iseenesest on selline rahulik meri ilus ja meeliülendav, aga eestlasel tiksuvad peas ikka armsad laused: «Pill tuleb pika ilu peale; ära hõiska enne õhtut; kes pärast naerab, naerab paremini.» Nii et selle asemel, et nautida täiel rinnal imelist hetke, mõtlen juba, et selline vaikus ei saa hästi lõppeda ja varsti juhtub midagi hirmsat.

Tegelikult ei paista, et niipea midagi muutuks – taevas on ilma ühegi pilveta ja baromeeter seisab paigal või ilmutab tõusumärke.

Ühised hommikud
Milline näeb välja üks selline päev laevaelus? Eks ta ole meil kõigil suhteliselt sarnane, erinevad vaid vahisoleku kellaajad. Minu päev on järgmine. Ärkan pool seitse, et hommikuseks kella kaheksaseks vahiks valmis olla. Panen kohvi tõmbama ja kallan ennast paari ämbritäie mereveega üle. Siis istun ahtritrepile, varbad vees, ja ootan kohvi juues päikesetõusu.

Kui kohv joodud, võtan kapten Toonart Rääskilt vahikorra üle ja hakkan tegema ettevalmistusi hommikusöögiks. Laeva juhib automaatrool (keeruline süsteem, kus hüdromootor keerab roolilabasid ja see mootor saab oma käsklused navigatsioonisüsteemilt, kuhu oleme sisestanud sihtpunkti).

Tavaliselt kella kümneks on kogu meeskond öistest vahikordadest välja puhanud ja selleks ajaks on ka hommikusöök valmis.

Pärast söömist jääme veel tunnikeseks laua taha istuma ja üritame mõnd jututeemat leida. Täna kerisid üles teemad alustades lapsepõlves moosisaia söömisest ja lõpetades Jungi poolt inimeste jagamisega nelja kategooriasse (õhtuti me Jungist ei räägi).

Siis peseb keegi mereveega toidunõud ja algab päev täis tihedaid toimetusi: vaatame, kuidas lant laeva järel lohiseb; käime korra vööris päikesetekil, et põhjamaalase kombel veidi päevitada, aga põgeneme sealt kohe, kuna kuumus ja lämbe seisev õhk on harjumatult talumatu; siis jätame korraks mootori seisma ja ujume 26-kraadises vees ümber laeva, kus põhjani maad 3,5 km.

Seejärel kaovad kõik mehed mõneks ajaks kuhugi ära: kes raamatut või e-raamatut lugema, kes vihase näoga nurgas vedelevaid hantleid vahtima, kes oma mõtteid mõtlema. Meie Raul Normakuga alustame õhtusöögi ettevalmistusi.

Sööme siin kaks korda päevas: kell kümme hommikul ja viie paiku õhtul. Tundub, et seda polegi teab mis palju, aga üks valdav jututeema laevas on siiski liigsöömine ja aeg-ajalt märkan jälle kedagi end aknapeegeldusest murelikult uurimas. Sain Raulilt ka esimese kokandustunni – iga söögi puhul on esimene samm üks ja sama: pane pannile kolm pakki võid.

Öö nõuab päikseprille
Pärast õhtusööki jääme jälle tunnikeseks istuma ja jutustama, kuni päike loojub. Siis hakatakse pärani suudega haigutama ning kaotakse ükshaaval oma koikudesse magama. Mina magama ei lähe, sest minu õhtune vaht algab kell kaheksa õhtul.

Pool kaheksa on pime. Pärast pimenemist saab tund aega tähti vaadata. Siis aga tõuseb täiskuu, mis on nii ere, et tähed kaovad, ookean hakkab hõbedaselt sillerdama ja on tunne, et peaks jälle päikeseprillid ette panema. Kõik see on kirjeldamatult kaunis.

Kell 23 annan vahikorra üle Marko Matverele, koperdan silmi vaevaga lahti hoides koikusse ja uinun kohe. Selline päev.