Välismaal plindris. Kes päästab välja?

Trööstitu olukord: kui teid välismaal pokri pistetakse, siis Eesti riik teid sealt küll vabadusse lasta ei saa. Foto: Eero Barndõk

Aastas satub sadu Eesti inimesi piiri taha reisides olukordadesse, kuhu nad sattuda ei tahaks. Viimases hädas sirutub käsi oma riigi poole.

Sõitsid kaks Eesti inimest, mees ja naine, möödunud aastal Inglismaale äri ajama. Plaanid olid suured. Jutt, nagu mäletavad Eesti välisministeeriumi konsulaarosakonna töötajad, käis mitmemiljonilisest investeeringust.

Londonis pidi sealne äripartner neile lennujaama vastu tulema. Aga mingil põhjusel ei tulnud. Ja jäigi tulemata.

Tulevased suurärimehed jäid kimpu. Mida teha? Liiati olid nad ostnud üheotsapileti. Ja nii kummaline, kui see ka ei paistnud, siis polnud neil, miljonite-projekti edendajail, raha tagasipileti soetamiseks. Nii ei jäänudki neil muud üle kui pöörduda Londonis Eesti saatkonda abi järele – ega kodumaa esindus saa ju kaasmaalasi hätta jätta.

Ei jätnudki. Aga äärmiselt ekslik on loota, et Eesti esindused välismaal aitavad jänni jäänud Eesti inimesi muudkui maksumaksja raha eest.

Küllap on eksiarvamust, et riik peab oma hätta sattunud kodanikke heast tahtest ja tasuta abistama, levitanud kolme aasta tagune nn Türgi-beebi juhtum, kui kuuendat kuud rase naine, kahe lapse ema, tõi puhkusel viibides enneaegselt ilmale 730-grammise poja.

Laps jäi kuuks ajaks Antalya haiglasse, kust erilennuk ta seejärel Tallinna tõi. Juhtum tekitas tollal tulist avalikku arutelu, sest poisi lennukulud – 350 000 krooni – otsustas tasuda Eesti valitsus ja ravikulud – 127 000 krooni – Eesti haigekassa.

Ent too päästeoperatsioon jääb erandite kilda. Need, kes piiri taga plindrisse satuvad – olgu põhjuseks kas või lihtlabane rahakoti vargus – ning kodumaale naasmiseks abi vajavad, peavad arvestama, et kokkuvõttes tuleb see omast taskust kinni maksta.

Ja seda mitte riigile, vaid sõpradele-sugulastele, sest välisesindus võtab just viimastega ühendust, et nood hädasolijaile kiirrahaülekande teeksid. Sugulaste aidata jäid ka kaks Londonisse põrutanud kes-teab-mis-äri edendajat.

Oht narkokulleriks saada
Välisministeeriumi konsulaarosakonna juhataja Rasmus Lumi tunnistab, et nii mõnelegi abipalujale tuleb seesugune süsteem üllatusena. Ja omakorda mõnedki nende seast üritavad ilmselt tagastamatu abi lootuses väita, et neil pole sõpru ega sugulasi, kes võiks aidata.

«Üheksal juhul kümnest leiame neil sõbrad ja sugulased üles,» kinnitab Lumi. Ja lisab: «Kuskil ei ole sätestatud, et riik peaks inimese kulud kinni maksma.»

Aga esineb siingi erandeid. Kolm aastat tagasi sattusid kaks Eesti inimest Argentinas olukorda, kus tekkis oht, et nad värvatakse narkokulleriteks. Selleks, et neid keerulisest situatsioonist välja aidata, tuli nad kiiresti Eestisse tagasi aidata.

Siis polnud aega kodumaalt nende sugulasi-sõpru otsida. Välisministeerium otsustas tagasisõidupiletid kinni maksta. Kokku kulus riigi raha rohkem kui 40 000 krooni.

Kuid isegi juhul, kui riik oma kauka avab, pole see kingitus. Abistatu annab allkirja, et kohustub talle tehtud kulutused 90 päeva jooksul hüvitama. Kui ta seda ei tee, läheb asja klaarimine kohtutäituri kätte. Argentinast päästetud pole seni oma võlga tasunud ning nendega tegelebki nüüd kohtutäitur.

Sel kevadel said nii mitmedki Eesti välisesindused läbida kriisieksami, kui seoses Islandi vulkaanituhapilvega jäid sajad eestimaalased välismaal «lõksu».

(Mäletatavasti sattus Türgis tuhapilve ohvriks ka president Toomas Hendrik Ilves kaaskonnaga.) Konsuli kohusetäitja Ankaras Piia Soms sõitis Türgi lõunarannikule, kus 200 km pikkusel ribal Alanyast Kemerini viibis enam kui 400 Eesti turisti.

«Omalt poolt püüdsin jõuda nii paljudeni kui võimalik ja mõista anda, et nad ei ole oma murega üksi,» kirjeldab Soms välisministeeriumi blogis. «Kuna ka reisifirmadele oli selline olukord paljuski esmakordne, jätkus segadust ja selgitamist omajagu.»

Üks kuuest grupist, kellega Soms kohtus, organiseeris endale Tallinnast Türgi-Bulgaaria piirile bussi. Et seltskond lõunarannikult piirini jõuaks, hankis Antalya aukonsul Kemerisse bussi, mille eest tasumiseks andis saatkond 46 inimesest igaühele 340 krooni.

Enamik on selle summa tänaseks tagastanud. Samal ajal said Egiptuses tuhavangis istunud kuus eestlast välisministeeriumilt abi vahemikus 800–2700 krooni. Nemad on kõik oma võla riigi ees nüüdseks likvideerinud.

Seiklused Lõuna-Ameerikas
Üksnes kõige kriitilisematel juhtudel, kui mängus on elu või tervis, saab loota, et riik jätab abistatult raha tagasi nõudmata. Näiteks tänavu sügisel oli vaja Leedust ära tuua Eesti kodanik, kes põdes lahtist tuberkuloosi. Selge see, et ta ei saa teistega koos reisida.

Välisministeerium hankis talle kiirabi ning maksis selle eest 8000 krooni. «Ma arvan, et me ei saa seda raha tagasi,» lausub Lumi. «Minu teada ei ole tal võimalusi tagasi maksta.»

Hiljuti tekkis Iisraelis probleem Eesti kodanikuga, kes samuti oli tervisega kimpus ja kel polnud ka raha, et kodumaale naasta. Välisministeeriumil tekkis aga kahtlus, et kui talle raha saata, kas ta selle eest siiski Eestisse tagasi pöördub.

Lõpuks saavutati lahendus, et inimese Eesti pension laekub välisministeeriumi arvele ning sealt läheb see tema jooksvate kulude katteks. Muus osas tuli appi tervisekindlustus.

Viimasel ajal on Lumi sõnul tekkinud Eesti-suguse väikeriigi kohta ebaproportsionaalselt palju probleeme Lõuna-Ameerikas. Venezuelas on seoses narkokuritegudega peetud kinni tosin, Peruus kümme ja Ecuadoris üheksa Eesti inimest.

«Need on kas naiivsed noored või sellised inimesed, kes tegutsevad ratsa-rikkaks-põhimõttel,» lausub Lumi. Sekeldustesse kipuvad Ladina-Ameerikas sattuma just noored, kellel pole ei raha ega oska nad ka kohalikke keeli ning kes on seetõttu narkomuulasid otsivaile kurjategijaile kerge saak, märgib ta.

Välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor Sven Tölp meenutab, kuidas tänavu võttis temaga ühendust Eesti aukonsul Peruus, kes teatas kahest eestlasest, kel pole pennigi taskus ning kes ei tea, kuhu minna ja mida teha.

Välisministeerium uuris nende tausta ja avastas, et kummalgi pole töökohta. Seejärel võttis ministeerium ühendust noormeeste vanematega, kes teadsid, et poisid pidid minema hoopis Hollandisse tööle.

Siis sai selgeks, et Peruust, kus narkokaubandus on viimasel ajal kõvasti hoogu saanud, tuleb noored kiiresti ära tuua. Tölp mäletab, et poiste vanemad olid võtnud lausa kiirlaenu, et lapsi ruttu päästa. Aga oleks siis mehepojad osanud seda hinnata!

Ei, selleks, et vahemaandumisel Hispaanias vanemate kokkukraabitud raha Eesti saatkonnast kätte saada, otsustasid nad võtta lennujaamast takso, et sellele järele sõita.

Surm vanglas
Samuti ei maksa loota, et kui välismaal vangi satute, tuleb Eesti riik teid sinna päästma ja poputama. Ainus, mida sealne konsul saab teha, on jälgida, et teil oleks kasutada tõlgi ja advokaadi abi ning et teid hoitakse teistega samaväärsetes, mitte kehvemates tingimustes.

See, mis toimub vanglamüüride vahel, jääb aga Eesti riigi käeulatusest täiesti välja. Eelmisel aastal tapeti Venezuela vanglas tõenäoliselt kinnipeetute omavahelise arveteklaarimise käigus kaks noort eesti meest, kes kandsid karistust narkokuritegude eest.

«Seal tuleb vanglas oma heaolu parandamise eest kõvasti maksta,» teab Tölp rääkida. «Näiteks selle eest, et saada kas või normaalsem magamiskoht.»
Viimasel ajal on sagenenud ka juhtumid, mis liigituvad inimkaubanduse alla. Isegi kui enne teele asumist on sõlmitud pealtnäha vettpidav leping, ilmneb pärast välismaale jõudmist, et asjaolud muutuvad. Ehk baaridaami tööst saab sujuvalt näiteks striptiisitari töö. Või sunnitakse koguni astuma fiktiivabiellu Kolmanda Maailma kodanikuga, et too saaks niiviisi euroliidus elamisloa. Kuu aega tagasi tegi ajakirjanik Mihkel Kärmas «Pealtnägijas» loo, kuidas Hollandis petiste juures kinni hoitud ja kuritarvitatud noor naine pääses eluga Eestisse tagasi.

Teine samalaadne eestlanna pääsemise juhtum leidis tänavu aset Saksamaal. Konsulaarabi büroo direktor Tölp mäletab, et kinnipeetud noor naine läks seal poodi nimme vargile, et vahele jääda. Pärast sissekukkumist sai ta viimaks politseile rääkida, et teda on kupeldatud.

Politsei omakorda võttis ühendust Eesti saatkonnaga, et too ohvri kodumaale aitaks. Välisministeerium otsustas tasuda naise sõidukulud Eestisse, pisut üle 200 euro. Kupeldajad võeti kinni.

Vähemasti ei ole ühelgi Eesti välisesindusel tulnud seni lahendada küsimust, mida teha inimröövijuhtudega, kui vangistatu eest nõutakse lunaraha. (Kaks aastat tagasi Somaa­lia piraatide kaaperdatud kaubalaeva meeskonna, sealhulgas eestlasest tüürimehe Ardo Kalle vabastamiseks pidas läbirääkimisi Saksa laevafirma.)

Väidetavalt on mitmete Lääne-Euroopa kodanike vabaduse eest makstud Somaalia mereröövlitele miljoneid dollareid. Kuna Eestil seesugust kogemust pole, ei soovi ka konsulaarosakonna juhataja Lumi sel teemal spekuleerida. «Loodame selle asja lahendada diplomaatiliselt ja lunaraha maksmata,» ütleb ta.

Ja kuna inimröövi pole toimunud, pole ka mõtet spekuleerida, kas lunaraha – juhul kui seda ikkagi maksta tuleb – jääb kokkuvõttes riigi või sugulaste-sõprade tasuda.

Oh häda!

Eestlased hädas
Selle aasta 11 kuu jooksul on konsulaarabi juhtumeid Eesti kodanikega välismaal olnud 568, neist enim Londonis ja Helsingis, sealhulgas:
kinnipeetutega seotud juhtumeid 219,
rahalise abi juhtumeid 114,
õnnetusjuhtumite ja haigustega seotud juhtumeid 59,
surmajuhtumeid 59.


Uimastiärikad
Lõuna-Ameerikas on narkokuritegudes kinnipeetud Eesti inimesi:
Venezuelas 12,
Peruus 10,
Ecuadoris 9,
Argentinas 3,
Kolumbias 2,
Boliivias 1.

Allikas: välisministeerium