Tätte reisikiri: mehed, maa paistab!

Meeste pesa: Jaan Tätte ja Marko Matvere ühine magamistuba. Foto: Pm

Jaan Tätte teeb ümber ilma seilates hommikuti laeva ahtris mõtiskledes paar paradoksaalset tähelepanekut.

17. november. Gran Canaria, Las Palmas. Oleme siin juba kuuendat päeva; endiselt ankrus kaldast kahe kaabeltau kaugusel (umbes 360 meetrit) ja linnas käime väikese kummipaadiga. Üks mees jääb alati vahti, sest lugusid pisivargustest laevadel sellises olukorras on rääkida pea igaühel.

Tihtilugu sõidavadki väikestel paatidel meie juurest läbi väikesed vilgaste silmadega mehed ja küsivad tööd. Tundukski päris suure saavutusena, kui meie kallid fotokad ja läpakad kogu neis sisalduva materjaliga reisi lõpuni alles püsiksid.

Sadamas passimine meid muidugi edasi ei vii, aga mulle see vahelduseks sobib. Tunnen end teistega võrdse inimesena: süda ei ole paha, saan lugeda ja kirjutada ja nõusid pesta. Eriti meeldivad mulle siinsed hommikud. Kui päev kisub põhjamaalase jaoks liigagi kuumaks, siis selle algus meenutab meie koduseid suvehommikuid.

Uni läheb ära kohe, kui valgus natukenegi läbi silmalaugude tungib. Tõusen vaikselt üles, kõik veel magavad. Teen kohvi ja hiilin sellega õue oma lemmikpaigale laevas – ahtris on ujuma minekuks mõeldud trepp. Istun seal nagu kodutrepil, mõtlen oma mõtteid ja vaatan, kuidas võõras linn ärkab.

Reisi üks põhimotiive on ja saab olema lähenemine ja kaugenemine. Esiteks muidugi see kummaline olukord, et kuna meie teekond on ringikujuline, siis mida kaugemale me kodunt liigume, seda lähemale me kodule jõuame; ja teiseks – mida kaugemal kodust oled, seda lähemaks ja kallimaks muutuvad kodused inimesed.

Kolmandaks... on maale lähenemine. Sõidame ja sõidame mitu päeva ja teame, et kohe peaks hakkama paistma mingi maa või saar. Varsti ilmubki uduvinest võõras maariba. Algul veidi vaidleme, kas see on ikka maa või tume pilv silmapiiril.

Peagi siiski eraldub merest konkreetne tükike maismaad ja näiteks siin, Kanaaridel, ei olnud see harjumuspärane hall metsaviirg, vaid äkitselt seisis meie ees paarikilomeetrine pilvesse kaduv kaljumürakas. Pärast seda, kui oled maad märganud, sõidad tegelikult veel terve päeva, enne kui kohale jõuad. Tasapisi hakkab silm kaldal eraldama tuletorne, telefonimaste, tuulegeneraatoreid ja suuremaid maju. Vaatad ja ei tea selle maa kohta veel mitte midagi.

Pärast paaripäevast kohalolekut on aga juba selge, milline on maa loodus, milline elutempo, millised inimesed; on tekkinud mingid hetked, mida jääd mäletama; on mõned näod, mis jäävad meelde. Igal linnal on ka oma lõhn, mis ulatub juba kaugele merele. Mäletan, kuidas Brestist tuli kivisöe ja kalaraipe hais, Portost kastanite praadimise lõhn, Cherbourgist Prantsusmaal ilma naljata kohvi ja saiakeste lõhn. Midagi saab iga maa juures armsaks. Tekivad mälestused.

Siis aga heiskad jälle purjed ja liigud edasi ning vaatad, kuidas see paik, mis sulle nüüd nii mõndagi tähendab, kaob jälle sinnasamma uttu, kust ta välja ilmus, ja sa ei tea, kas veel kunagi elus sinna satud. See meenutab natuke tutvumist mõne inimesega, kes esmapilgul ei jäta sulle mingit muljet, pigem vastupidi, aga pärast paaripäevast koosoldud
aega on juba kahju temast lahkuda.

Mõnus tiksumine
Kanaaridest ei teadnud ma suurt midagi peale selle, et inimesed käivad seal puhkamas. Teadsin, et mina sinna kunagi ei lähe. Kujutlesin kaunist palmisaart valgete liivarandadega. Tegelikkuses (saan rääkida vaid Tenerifest ja Gran Canariast) on see geoloogiliselt suhteliselt noore tekkega huvitav saar, kus kogu loodus räägib meile veel täpselt, kuidas siin kõik algas.

Kohalikud ei raba end lolliks, et turistilt viimane raha kätte saada, pigem pead ise vaeva nägema, et mõnd vajalikku teenust leida. Käib mõnus tiksumine, mis tahab veidi harjumist. Minule see sobib, aga Marko Matveret, kes on harjunud kiire elutempoga, tuleb veidi rahustada. Lisaks ei saa Marko (kes on oma inglise keele väga heaks treeninud) aru, miks kohalikud temale samaga ei vasta; juba Marko alustaski hispaania keele õpingutega.

Probleemne hambapasta
Mul sai tühjaks esimene hambapasta. Eile läksin linna uut ostma. Nägin üht apteeki, läksin sisse ja hakkasin pastat valima. Kirjad olid kõik hispaaniakeelsed ja nii tegin oma valiku karbi värvi järgi. Hind oli 10 eurot, tähendab – ülihea.

Täna hommikul tegin esimese proovipesemise. Nüüd tuleb ka uus hambahari osta. Selgus, et tegemist on proteesiliimiga. Nägin kurja vaeva, et see hammaste küljest lahti saada. Tervitused siinkohal minu heale sõbrale Ene Järvisele, kes vastavat toodet Eestis on reklaaminud ja kes mulle kohe esimesena meenus. Lõpuks sain aru ka kaunitarist apteekri (minu silmis on juba kõik naised kaunitarid) kummalisest naeratusest, kui ta mu ostu vaatas.

Homme peaksid saabuma kolm uut vahetusmeest üle Atlandi sõidule. Täna oleme viimast õhtut laevas ainult neljakesi.

Järgmine reisikiri ilmub mitte varem kui kolme nädala pärast, sest vahepeal seilavad mehed üle Atlandi ookeani.