/nginx/o/2015/12/22/4823895t1h7be7.jpg)
«Meie tee kulges mööda Highway 1 San Fransiscost Los Angelesse. Oma reisiplaane tehes kaalusime mingil hetkel, et sõidame San Fransiscost LA-sse mööda kiirteed. Õnneks mängisime kaardid ringi, sest sellisest tõelisest pärlist poleks kuidagimoodi tahtnud ilma jääda», kirjutab Terje Telling Osta.ee blogis.
Võimas. Hingematvalt ilus. Lääneranniku kallas on väga mägine ja kulgeb mööda rannikuäärt uskumatult kaunite vaadetega Vaiksele ookeanile. Avarus, mäed ning jõulised suured lained pekslemas vastu mäekülge. Selline tunne nagu Poseidoni enda käsi oleks selles lummavas vaatemängus osaline. Need on hetked, kus tead, et seda pole hiljem võimalik teistele kirjeldada ega edasi anda, sõnadest jääb lihtsalt väheks. Sel hetkel tuleb ümbritsevat endasse ahmida ja talletada igasse keharakku nii palju kui võimalik. Lisaks lummavatele vaadetele võib näha looduses vabalt elavaid hülgeid. Mitte ühe ja kahe, vaid sadade kaupa jahutamas ennast kaldal kaevudes sügavamale märja liiva sisse. Samuti jääb tee peale mõnusaid kohti peatumiseks, kus keha kinnitada ja vaadet nautida.
Õhtu hakul jõudsime LA-sse, Inglite linna, millele sobivaid märksõnu on esiti raske leida. Kirev ja mitme näoga – see on üks, mis kindel. Esimesel õhtul saime juba aru, et selles linnas on palju avastamist. Los Angeles polegi tegelikult üks linn, vaid koosneb koguni 80. linnast ja paljudest erinevatest kommuunidest. Selle linna mastaapidest saime aimdust, kui läksime Griffith Parki observatooriumisse. Vaatele, mis sealt linnale avanes, tõi WOW-emotsioonile lisaks ka arusaama, miks ühest linna otsast teise liiklemine nii kaua aega võtab. Nii kaugele kui silm ulatus, mistahes suunas vaadates, oli kõik üks lõputu tulede ja tulukeste meri. Kuna võtsime kuulda ühe sealse eestlase soovitust jõuda observatooriumisse just pimedal ajal, siis seda võimsam oli saadud elamus ja vaatepilt.
Los Angeles on tuntud eeskätt oma filmitööstuse poolest, kus tuksub maailma filmitööstuse süda. Selle ehedaks tõestuseks on ka sealsetes mägedes kõrguv Hollywoodi silt, millel algselt polnud tegelikult mingit seost filmitööstusega – 13 meetri kõrgused valged tähed pidid reklaamima hoopis uut elamurajooni.
/nginx/o/2015/12/22/4822565t1h5225.jpg)
Hollywood Walk of Fame asub piki Hollywood Boulevardi ja Vine Streeti kvartaleid ning koosneb kõnniteesse surutuna rohkem kui 2500-st viisnurksest staaritähest. Hollywoodi bulvar on väidetavalt ka ainus tänav, mida Los Angeleses puhastatakse vähemalt kuus korda nädalas. Ometi ei ole seal tänaval oodatud glamuuri ja sära. Tänav nagu iga teine autoliikluse ja rohkete suveniiripoekestega. Lisaks kohtab sellel tänaval staaride, lauljate ja filmitegelaste jäljendajaid, kes pakuvad raha eest võimalust nendega koos pildile jääda.
Palju pakutakse filmistaaride kodu vaatamise ekskursioone. Lootus, et saad Jennifer Anistoni maja aknast sisse piiluda, päädib aga kokkuvõttes sellega, et veedad päeva hoopis kuulsuste kõrgeid aedu ja sissesõiduväravaid vaadates.
LA suurimaks miinuseks pean liiklust. Priit Pullerits kirjeldab LA liiklust ühes oma artiklis väga tabavalt: «Pole liialdus väita, et Los Angeleses tuleb autosse võtta vähemalt kaks kaasreisijat, kui tahad eluga ja tervelt sihtkohta jõuda ning kui oled turist, ega ela seal. Täpselt niisugusele järeldusele jõudsin oma kogemuste varal. Kui ma pooleteise tunni pärast sihtpunkti jõudsin, oli tunne umbes selline, nagu oleksin läbinud kolme-neljatunnise matemaatika ja kehalise kasvatuse kombineeritud eksami.»
Liiklusmöll on väga tihe ning kiirus küünib enamasti 120 km/h kanti. Üldiselt on ameeriklased seadusekuulekad ja järgivad täpselt kiiruspiiranguid ja muid liiklusmärke. Kuid sellele vaatamata on liiklus nagu üks kõva füüsiline trenn. Üks ekstreemsemaid ülesandeid selles liikluskeerises – olime just keeranud kaheksandasse ritta kiirteele ning ühe kilomeetri jooksul oli vaja kaheksandast reast saada esimesse, et sooritada mahasõit. Adrenaliin oli pidevalt laes ja lõpuks kui jõudsime tervelt sihtpunkti, olin oma kaaslasele ääretult tänulik. Kuigi mul olid load kaasas – rooli ma ei kippunud.
Samuti tuleb liikluses arvestada suurte ummikutega ning kuhugi jõudmiseks tuleb varuda aega ja kannatlikkust. Selleks võib kuluda tunde.
Randadest võiks esile tuua Venice’ i, Malibu ja Santa Monica. Venice’isse jõudsime kahjuks pimedas, kuna olime enne seda istunud kiirteel ummikus (lisaks tavapärasele ummikule oli tol õhtupoolikul liiklusesse vürtsi lisamas avarii).
Venice’i kohta olin varem lugenud, et pimeduse saabumise järel pole seal kuigi turvaline ringi jalutada. Sain aru ka, miks. Olime õhtupimeduses seal ainsad turistid, ülejäänud olid suured noortekambad ja kodutud, kes elasid sealsamas käesolevatest vahenditest tehtud telgi moodi varjualustes. Ninna tungis kanepi spetsiifiline lõhn. Kambad pöörasid meile tähelepanu ja hõikusid läbisegi midagi.
60-ndates aastates needitud, rõngastatud ning tätoveeringutega vanapaar tuli rulatades vastu. Rulatamise juured asuvad just Venice’ is – siit on rulasõit alguse saanud. Järjekordne kahtlase välimusega mees astus ligi ja teretas meid. Teretasime vastu ja vahetasime paar sõna. Ja siis lähenesid juba järgmised. Teist korda selle reisi jooksul hakkas kõhe. Surusin oma käe tugevamini oma kaaslasele, Maidule, pihku ja andsin märku, et kui tal pole kavas nende inimestega sõbruneda, siis oleks tagumine aeg lahkuda.
Rannailu jäi pimedas küll nautimata, kuid tegelikult on Venice ja selle rannajoon ääretult ilus, laia liivariba, mõnusate kohvikute ja põnevate inimestega piirkond, kuhu kindlasti tasuks minna. Soovitavalt ikka päevasel ajal, et seda kõike nautida. Meie sattusime tol õhtul veel ühte kohalikku pubisse ja saime suurepärase muusikaelamuse osaliseks.
/nginx/o/2015/12/22/4822575t1haa1b.jpg)
Santa Monica ranna tõmbenumbriks on 1908. aastal ehitatud sadamasild, millel asub lõbustuspark. See on ka koht, kus lõppeb kuulus Route 66. Santa Monicasse jõudsime päeval, kui soojakraade oli 33°C, kuid ometi oli rannas peesitajaid vähe, sest novembris pole ju hooaeg. Jalgupidi sai Vaikses ookeanis käidud, imetletud rannavalve vaatetorne, mis on meile tuttavad seriaalist «Baywatch».
Jalutasime sadamasillal ning võtsime istet silla kõige otsmisel pingil, mille lähedal mängis ka tänavamuusik tuttavaid viisijuppe.
Ühel hetkel tõusis Mait püsti ja palus mind tantsima. Spontaansus on tema sünonüüm ja olen nüüdseks juba harjunud Maidu ekspromtideedega kaasa minema. Nautisime hetke, päeva, ümbrust ja teineteist.
LA-i jaoks peab aega varuma, et kõikide tema erinevate nägudega lähemalt tutvust teha ning lihtsalt nautida, seda, mida tal on pakkuda. Palju sai seekord nähtud, kuid palju jäi ka nägemata.Meil on igatahes kindel plaan sinna ühel päeval veel tagasi minna: Beverly Hills’si palmialleed, Merlose Avenue, La Brea poed, naeratavad inimesed ja lugematu valik häid restorane ning see positiivne emotsioon, mis sellest linnast saime, meelitab tagasi.
Los Angeleses on keskmiselt 329 päikeselist päeva aastas. Beverly Hills’si palmialleed, Merlose Avenue, La Brea poed ja lugematu valik häid restorane. Pole ime, et inimestel on seal alati hea tuju!