Hullud endlid Islandil

Sajad inimesed vaatavad muinasjutulist maastikku pikkade minutite ja tundidegi kaupa läbi «lukuaugu» – kaameraekraani. Geisripursete vahepealne aeg kulub suurelt jaolt äsjatehtud piltide/videote ülevaatamiseks ja sotsiaalmeediasse postitamiseks. Foto: Marti Aavik

Läksin Islandil geisrite väljal vaatama looduse imet, ent hämmastava mulje jättis kohapeal mulle hoopis inimveidrus, mis õigupoolest puudutab ju enamikku meist.

Geisrite välja kõrval teispool maanteed on parkla ja puhvetiga pood. Ühe põhitegija pursked paistavad sinna küll, ent kõige nägemiseks tuleb astuda paarsada meetrit, paremat kätt jäävatest põõsastest ning vasemal olevast kuumaveeallikate ja minigeisrite alast mööda. Ja siis sa näed…

Kaks-kolmsada inimest – ameeriklased, eurooplased, aasialased – seisavad sombuses ilmas ümber Strokkuri-nimelise geisri ja kõik vaatavad seda läbi kaamera ekraani. Pilk eristas massist kohe kaht tüdrukut, kellel polnudki kaamerat käes. Nemad poseerisid kaamerale – muidugi seljaga geisri poole.