Eesti diplomaat Daniel Schaer: «Mu tütar oli kolmekuusena käinud kolmel mandril.»

Schaeride pere naudib kuldkollast Kadriorgu. Vasakult: Daniel Erik, Siret, kolmene Adele ja aastane Aleksander (2015). Foto: Sander Ilvest

Eesti diplomaatide Siret ja Daniel Schaeri peres kasvavad aastane poeg Aleksander ja kolmene tütar Adele, ent sellegipoolest pole neil ühiselt ükski kauge käik ega lennusõit tegemata jäänud. Nii jõudis nende tütar juba kolmekuusena külastada kolme mandrit.

See peaks vist olema Eesti rekord – Eesti diplomaadi Daniel Erik Schaeri tütar Adele oli kõigest kolmekuune, aga käinud juba kolmel mandril: sündinud Eestis, külastanud isa sünnimaad Kanadat ja jõudnud Rwandasse, kus isa veetis neli aastat euroliidu välisteenistuse diplomaadina.

Milline kurnav saatus tillukesele tüdrukule, imestavad küllap mõned.

Sugugi mitte. «Väikse lapsega reisida on lihtne,» kinnitab Schaer (37), kes on viimasel kümnendil elanud enamiku ajast välismaal, lisaks Rwandale Brüsselis, Kabulis ja Liibanonis. «Tema lihtsalt magab.» Beebi saab lennuki salongi esimeses reas, kuhu sageli saavad koha väikelastega reisijad, panna korvi tudule. Õhkutõusmise ja laskumise ajaks tasub talle lutt suhu pista, et õhurõhu muutus kõrvu ebamugavalt lukku ei lööks.

Kuni laps on nii väike, et omal jalal veel ringi ei tatsa, läheb temaga reisimine üldiselt muretult, kinnitab isa, sest nii tillukesel pole teab mis erilisi soove ega vajadusi. «Saad rahulikult oma asju teha, võid minna muuseumi või veine degusteerima – laps on kärus,» kirjeldab

Schaer. «Aga kui laps saab vanemaks, hakkab asjade planeerimine rohkem tema tegevuse järgi käima,» lisab ta.

MÕISTVAD REISIJAD

Siis, kui laps on rohkem kui aastane – nagu Schaeride lapsed praegu –, muutub olukord juba lennusõidul. Nad ei püsi enam vagusi paigal, vaid tahavad ringi liikuda. See tähendab, et ema või isa peab neil muudkui järel käima. Samuti tuleb kahe-kolmeaastasele pikkadeks ja üksluisteks sõitudeks meelelahutust pakkuda, näiteks talle raamatut lugeda või temaga joonistada. Filmivaatamine, millega paljud täiskasvanud lennusõidul aega sisustavad, ei tule lapsega reisides üldiselt kõne alla.

Keeruline on väikelapsega isegi siis, kui ta lennureisiks sülle võtta (kuni kaheaastaseks saamiseni ei pea lapsele eraldi piletit ostma), sest eks proovige tagada, et ta teisi inimesi ei segaks. «Laps tahab ju kas või tooli seljatoelauaga mängida,» räägib Schaer. «Siis loodad, et inimene, kes su ees istub, parajasti ei maga ega ole kuri.»

Schaeri kogemused aga näitavad, et enamasti suhtuvad teised reisijad väikelastesse mõistvalt: nad mängivad kaasa, teevad neile nägusid ja mõned on isegi lapse veidikeseks ajaks enda sülle võtnud, et üksinda lapsega reisivat vanemat aidata. Pigem käituvad ebasõbralikult mõned lennufirmade töötajad – mitte küll lennusaatjad, kes on alati naerusuiselt abivalmis ning toovad lastele reisi hakul joonistus- ja mänguasju, täpsustab Schaer. Ükskõikselt käituvad tema kogetu põhjal pahatihti näiteks nood, kes tassivad pärast sihtkohta jõudmist kätte lapsekäru, ent ei vaevu seda ühegi lisaliigutusega avama, millest oleks lapse ja pagasiga ülekoormatud vanemale kõvasti abi. Tihtipeale ulatab siis abikäe mõni teine ema, kes juba omast kogemusest teab hoolida.

ISSI, LÄHME KOJU!

Kõigile võimalikele ebamugavustele vaatamata meeldib Schaeri lastele reisida. Sel sügisel käis Aleksander isa ja emaga ragbi MM-võistlustel Inglismaal. Tõsi, autosõit Tartust Riiga pani poisi kaks korda oksendama, tekitades kõhklusi, kas oli tark mõte poeg kaasa võtta. Ent ülejäänud reis kulges ladusalt, kui jätta arvestamata, et väikemees jäi Eesti ajavööndile truuks ning ärkas hommikuti juba kella poole viie ajal.

Tütar Adele oli alles kahene, kui avaldas soovi, et vanemad ostaks tallegi tillukese kohvri. Nüüd saab ta seda uhkelt ja vapralt enda järel vedada. Alatihti, kui isa on siirdumas järjekordsele tööreisile, palub ta end ühes võtta. «Eks nad algul ikka taha lennata,» lausub Schaer. «Lennu ajal aga tüdivad teinekord ära: nad on oma koha peal kinni ja filmid on pikad – nad on harjunud ju multikaid vaatama. Siis nad ütlevad mõnikord, et issi, kas võime tagasi koju minna.»

Mõistagi tähendab väikelastega reisimine, et kõik tuleb pisiasjadeni enne läbi mõelda. Alates sellest, et neil oleks midagi näksida, kui tühi kõht näpistama hakkab, ning lõpetades sellega, et kaasa saaks kuivad ja puhtad vahetusriided. Schaer mäletab siiani, kuidas ta läks mõni aeg tagasi Rwandas Adelega safarile, ent unustas mähkmed koju. «Abikaasa poleks seda kindlasti teinud,» tunnistab ta naerdes. «Meil juhtus väike õnnetus, aga õnneks oli siiski piisavalt riideid kaasas.»

LAPS MÄLETAB

Ilmselt väidavad nii mõnedki, et väikelastega reisimisel pole mõtet, sest ega lapsed sellest nagunii midagi mäletama jää. Schaeri tähelepanekud räägivad siiski vastupidist. Kui Adele oli aastane, käis ta vanematega Bordeaux’s ja Torinos ning sai isa kinnitusel päris hästi aru, mis tema ümber toimub. Talle tundub, et tütar lausa nautis Itaaliat, eriti sealset pastat. «Kui laps saab teistsugust kööki maitsta, siis see rikastab tema maitset,» sõnab Schaer.

Ja ei ole sugugi nii, et kui laps jõuab koju tagasi, ei mäleta ta nähtust-kogetust tuhkagi. Pärast seda, kui Schaerid olid naasnud Rwandast ja elanud juba pool aastat Eestis, käis Adele maal tiigi ääres. Ema päris seejärel, mida ta seal nägi. Adele vastas, et krokodille ja jõehobusid.

Kohe kindlasti ei pärinenud need mälupildid filmidest ega raamatutest. Need olid mälupildid tema noorest elust enesest, mis siis, et krokodillid elasid ühel mandril, tiik aga asus koduses Eestis.