/nginx/o/2016/09/15/5838807t1h8c98.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/07/08/1884702t1hf5da.jpg)
/nginx/o/2015/08/05/4349363t1hef3c.jpg)
On laupäeva pealelõuna, soe päike kuldab üle nii sügisese metsa kui kruusatee ääres vaikuses seisva küttide rea. Järsku kõlab lask. Sellele järgnevad veel mitu, siis on hetk vaikust ja kostab veel üks.
Reportaaž: naiskütid trotsivad umbusku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tund enne seda. «Põltsamaal on juba kolm põtra ja kolm siga käes,» kostab heinapallide ümber kella ühe ajal pealelõunal sööma kogunenud naisküttide seltskonnast siit ja sealt hõikeid. Pärast kahte hommikust «aju» (ajujahti – toim) ei ole tulemus kiita – peale kahe kähriku ei ole naistel veel midagi, millega jahinaiste Viljandimaa ühisjahti edukalt lõppenuks saaks lugeda. Iseenesest ei oleks see esimene kord, kus sügisene naiste jaht tulemuseta jääb – ka 2012. aastal ja 2013. aastal jäid jahinaised tühjade kättega ning 2010. aastal said kätte üksnes metsasea.
Siiski ei ole meeleolu rusuv – selleks on naiste jällenägemisrõõm liiga suur, millest annab tunnistust ka elev jutuvada –, kuid teatav pinge on õhus. «Triin, kas sa unustasid hommikul Dianat (jahijumalannat – toim) õnnistada?» aasivad seltskonnas olevad mehed üht naiskütti. Ühel hetkel on lõunapaus justkui lõigatult läbi, naised jagunevad väga organiseeritult kahte valgesse mikrobussi ning õhus on teatavat otsustavust – algab jahi viimane, kolmas «aju».
Mitu tundi enne seda. Karge hommik tervitab ligi viitkümmend Rimmu küttide jahimajja kogunenud jahilist paljutõotavalt. «Keegi kuuleb mind?» küsib raadiosaatjates naishääl, kontrollimaks, kas suhtluskanal töötab. «Kõik kuulevad,» vastavad mitu häält samaaegselt. Autouksed käivad, koerad hauguvad, mikrobussid hakkavad liikuma. On üks neist viimastest päikeselistest sügispäevadest, kus puulehed tantsivad kruusastel teedel hoogsalt liikuvate autode tuules.
/nginx/o/2015/10/26/4633791t1hf404.jpg)
Kell on kümne ringis, kui esimese aju kütiliin saab paika ja ajajad hakkavad metsas liikuma –läbi vaikuse kostub jahipasun ja ajajate häälekad hõiked. «Üks üks tüdruk – Anne –, kes on taksidega, tema võttis ajusse ka püssi kaasa – juhuks kui taksid leiavad haavatud looma,» märkis minu kõrval seisev kaheksa-aastase staažiga Läänemaa kütt Kerlin (32) sellel ajal, kui ajajate ridu paika pandi. Kolmveerand tundi hiljem hüüatab ta raadiosaatja kaudu kõrvanööpi jooksnud info põhjal: «Koer võttis jälje üles!» Jääme ootama järgmist infokildu.
Naised satuvad jahimaailma üldiselt läbi lähedaste pereliikmete – paljudel jahinaistel on isad, vanaisad ja vennad jahimehed. Kerlinil tekkis selle vastu huvi tänu mehele ja nüüd on see praktiliselt elustiiliks muutunud. Perekond on soetanud endale muuhulgas sobiva jahiauto – Toyota Hiluxi – ning naine ise andis sel suvel ulukitoitude kokaraamatu välja. «Minu kokkamistee sai ka alguse jahisaagist – midagi pidi lihaga tegema,» sõnab naine.
Kuigi jahil on naine aastaid kaasas käinud, siis oma esimese looma – soku – lasi ta alles kolm kuud tagasi. Nüüd kaunistab selle kuuli padrunikest Rootsis tellimustööna valminud ehte näol tema rannet. «Väga eriliste sarvedega soku sain – sarved olid alt kokku kasvanud,» sõnab kütt, meenutades oma esimest üksi jahil käimist, millega sai hea jahiõnn alguse. Pärast seda on ta saanud veel saagiks kaks sokku, talle ja kitse.
/nginx/o/2015/10/26/4636373t1h0b33.jpg)
Kui jahinaised kokku saavad, siis omavahelistes vestlustes valitsevadki neil jahiteemad. «Ega me ei teagi, mis keegi tööalaselt teeb – see pole meie puhul oluline,» märgib Kerlin, kes on osa võtnud kõigist kuuest senitoimunud naiste jahist ja saanud selle aja jooksul muuhulgas ka kaks last. «Nii, üks koer jälle võtab,» sõnab Kerlin taaskord pärast seda, kui oleme tund ja veerand kütiliinis seisnud. «Jälle kährik,» lisab ta viis minutit hiljem. Kaks kährikut jäävadki esimese aju «saagiks».
Enne lõunat. Naised ei kaota aga aega – kiiresti korjavad mikrobussid nii ajajad kui kütid taas peale ja liigutakse teise aju toimumiskohta. Kui esimese aju ajal seisin kütiliinis, siis teise saan koos ajajatega kaasa teha. Enne, kui metsa jõuame minna, suudan ka ühe vett täis kraavi põhjas ära käia, nii et külg märg ja kummikud lirtsuvad kogu selle aja, mis nii padrikutest, pilliroopuhmastest kui lagendikest läbi käime. Distants pole teab mis pikk, kuid raske maastik paneb korralikult hingeldama.
Vahepeal kipub ajajate liini üks ots maha jääma, mistõttu jäädakse seisma ning oodatakse see järgi. Põhimõte on, et ajaja peab kuulma nii enda paremal kui vasakul käel olevat meest või naist. Enne, kui metsast välja saame, kuulen ka seda, kuidas üks loom – või isegi mitu – täpselt minu kõrvalt ajajate liini vahelt läbi lipsab ja meie selja tahab jääb. Sellega aga teine aju lõpeb – ühtegi jahilooma otseselt kätte ei saada.
Pärast lõunapausi. Kolmanda aju ajal seisan taaskord kütiliinis, seekord Pärnust pärit noore jahinaise Aire (24) kõrval, kes seisab metsa ääres, käes kodunt kaasa võetud isa sileraudse uunikumpüss, mida omal ajal oli Pärnus vaid kaks tükki. «Püssil on see omapärane, et ta on poltlukuga – laadimine on teistmoodi,» kirjeldab ta, samal ajal seda ka välimuselt vintpüssiga sarnaneva püssi peal demonstreerides. Tavalise murtava ühe- või kaheraudse puhul pannakse kõik padrunid korraga rauda, selle püssi puhul laetakse aga iga kord pärast lasku uuesti.
/nginx/o/2015/10/26/4636375t1ha221.jpg)
Naine meenutab ka esimest korda, kui ta jahil käies looma nägi. «Olin ajajatega koos – ise olin 16–17, kõrval oli sõber, kes oli 12–13 – koos läksime, kui põder hakkas meie poole tagasi jooksma, siis mina olin see, kes läks puu taha ja karjates ehmatusest, samal ajal see väike poiss aga võttis poosi sisse ja ajas selle põdra küttidele ette,» räägib naine, viidates sellele, et jahil käies ei tohi kunagi looma eest ära põgeneda, vaid valju kisaga vastu joosta ja kütiliini poole tagasi ajada. Muidugi teine on olukord haavatud looma puhul – see on küll ohtlik.
Passime tükk aega vaikuses. Järsku läbistavad õhku mitu lasku. Vaatan küsivalt Airele info ootuses otsa. Tol hetkel midagi raadiosaatjasse ei jookse. Räägitakse põdrapullist, keda nähti, kuid kas ka saak kätte saadi, jääb arusaamata. Mingi hetk on vahet ja siis kostab seitsmes lask. «Armulask,» sõnab minu kõrval seisev jahinaine. Tähendab, keegi saadi ikkagi kätte.
/nginx/o/2015/10/26/4636387t1haefb.jpg)
«Siis see põder tuli põllu pealt ja see adrenaliin – sa näed, et suur-suur loom tuleb, aga sai saa ise püssiga midagi teha ja teda lasta,» muljetab pool tundi hiljem neli aastat jahis kaasas käinud tallinlanna Hellika (30), kes on ajajate liinist lõpuks metsast välja jõudnud ja räägib jahimuljeid. «Igas ajus ikka ei näe,» märgib ta samas, lisades, et ühes ajus õnnestus tal näha nii metssea peret, nelja põtra ja ühel korral isegi hunti. «Täna lihtsalt oli selline hea päev,» tähendab naine.
Saagi õnnistamine. Pundike naisi on juba enne Hellikat metsast välja jõudnud, veel oodatakse viimased metsa jäänud naised ära ning kütid liiguvad koos ajajatega saaki õnnistama. Selle puhul on tavaks, et nii kütt, kes looma lasi, kui ka loom ise saavad kuuseoksa peale. Põdra kõrval saadi selles ajus ka üks metssiga kätte. Kolm naist saavad kuuseoksad rinda.
/nginx/o/2015/10/26/4636391t1h8744.jpg)
/nginx/o/2015/10/26/4636395t1h4d69.jpg)
«Las naised teevad,» kostab jahisaagi ümber kogunenud meeste suust, kui jõuab kätte hetk, kus loomade sisikond tuleb välja võtta. Seda ei lase üks pikema jahistaažiga naine endale mitu korda öelda, vaid haarab jahinoa ja hakkab osavalt tööle. «Küll tal on alles suur magu,» kostab hääli, kui looma sisikond ühel hetkel korjuse kõrvale langeb. See jääb metsa väiksematele kiskjatele söögiks. Seakatku tõttu võetakse metssealt võetakse eraldi ampulli ka vereproov ning pärast Rimmu küttide jahimajja jõudmist peavad ka kõik jahilised oma jalanõud ära desifitseerima.
Meeleolu on ülev ja elevust on palju. Kõnede ja jahipasuna saatel kuulutatakse kella 17 ajal Viljandimaal toimunud naisküttide sügisene ühisjaht edukalt lõppenuks – jahisaagiks kujunes lõpuks lisaks põdrapullile ja metsseale ka üks sokk ning põdralehm, mille laskjaks oli jahist osa võtnud islandlanna Maria. Jahikuninganna tiitel rändas sel korral metssea täpse lasuga surmanud Janika Loosile Keila jahiseltsist.