/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
Ööbimine Hispaania kõrgeima mäe jalamil, öine matk tippu ja päikesetõus pakuvad nii eneseületust kui emotsionaalselt tugevalt laetud hetki.
Hingemattev päikesetõus puhkusesaare vulkaanikraatril
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ööbimisest Teide (Tenerifel asuva 3718 meetrit kõrge vulkaanilise mäe) tipus olen unistanud juba ammu. Sel aastal otsustasin teha endale sünnipäevakingi ja ostsin üheks augustiööks pääsmed varakult ära.
Retkele sõit õigel päeval jäi seevastu viimasele minutile. Tööpäev lõpetatud, kihutasime kaaslasega koos ühe tunniga oma elupaigast Atlandi ookeani kaldalt autoga üles mäkke 2300 meetri kõrgusele, kuhu sai jätta auto ja pääses köisraudteele. Viimane gondel pidi väljuma kell 16, me parkisime auto vaid napilt mõni minut enne seda ning tormasime lõõtsutades sissepääsu poole läbi kilomeetritena tunduvate tühjade labürintide, mis mõeldud pika järjekorra mahutamiseks. Jõudsime napilt pärale ja pääsesime viimasele tõstukile. See süstis 10 minutiga mööda järsku mäekülge 3555 meetri kõrgusele. Väga mõistlik selline merepiirilt 3,5 kilomeetri kõrgusele üles põrutamine polnud. Aklimatiseerumiseks vajalikud peatused jäid tegemata ja keha andis sellest kohe ka märku.
Vaated üle kogu vulkaani hiiglasliku kraatri ja Tenerife saare olid aga juba imelised, nii et algul ei saanudki aru, kas hing on kinni emotsionaalsest liigutusest või füüsilisest harjumatusest. Kõnnid ja tunned, kuidas pea hakkab ringi käima ja süda puperdama vaid mõne kiirema sammu või astme järel.
Kuid kõndima kiskus kohe küll. Tõstuki ülemisest baasist hargnes kolm eri matkarada: üks otse üles Teide tippu ning kaks kummalegi küljele. Alustuseks võtsime ette lõunapoolse raja.
/nginx/o/2015/10/08/4570695t1h164d.jpg)
Maantee, mida mööda kohale olime sõitnud, paistis sellelt kõrguselt kätte peenikese niidina hiiglasliku kraatrikujulise pinna põhjas. Teide omapära ongi see, et sadu tuhandeid aastaid tagasi põhjustas vulkaani tipu kokkuvarisemine selle ülaosa keskele katlakujulise vormi, Las Cañadase kaldeera. Hiiglaslikus (ühtpidi 16, teistpidi 9 kilomeetrit lai) lameda põhja ning mägiste ääristega kraatris moodustab väljapressinud laava värvilisi konarlikke alasid. Sekka on ka sileda liivaga pindu ning kuumaastikku meenutavaid vorme.
25-minutiline jalutuskäik raja lõpus asuvale platvormile polnud hoolimata suhteliselt korrastatud jalgteest sugugi lihtne. Rada oli järskude laskude ja tõusudega, jala alla jäävad vaheldumisi suuremad ja väiksemad kivirahnud vajasid täit tähelepanu. Iga suurem samm kõrgemale kivile või väiksemgi mäkketõus pani kohe pea ringi käima ja südame puperdama, nii et tegime suisa paar-kolm vahepeatust istumiseks. Seljakott vee, väikese toidumoona ja soojade riietega tundus raske ja soonis kaelasooni, pannes soovima igal võimalusel sellest vabaneda.
/nginx/o/2015/10/08/4570531t1hf2d5.jpg)
Kuid avanev pilt oli tõepoolest lummav. Naabersaar La Gomera, kuhu kiirpraamid sõidavad umbes tunni ajaga, paistis justkui väike saaremakett oma mägede, metsade ja linnadega. Taamal veidi väiksem El Hierro (kahe ja poole tunnise laevasõidu kaugusel) piilus selle tagant. Veidi paremale vaadates kolmas saar La Palma kahe rohelise mäestikuga. Neid raamimas meist allapoole jäävad pilvetupsukesed. Esiplaanil Teide mäestikku kuuluv tipp Pico Viejo, mis purskas viimati umbes 200 aastat tagasi. Sinnagi oleks saanud edasi matkata mööda peenikest rada, millele teejuhis andis pikkuseks umbes 6-tunnise teekonna.
Laskumine ja kukkumine
Tagasi alguspunktis, sättisime end minema mägimaja poole, mis pidi saama meie öiseks peatuspaigaks. Teele jäi vaateplatvorm saare põhjapoolsele küljele, mis paelub roheliste küngastega.
Siis algas laskumine, sest pelgupaik (hisp k refugio) asus köistee ülemisest baasist 290 meetrit madalamal. Tegelikult olekski saanud mägimajja minna ka autoparklast kogu tee jalgsi minnes (mitte nagu meie mugavusmatkajate kombel tõstukiga vurades), see matk oleks võtnud 4-5 tundi. Me arvasime, et valisime lihtsama tee – kuid mine võta kinni, ehk maksime seetõttu lõivu oma enesetunde pealt.
Ja siis tuli kukkumine. Suurte kivide peal ja vahel asetsev purujas kerge laavakiht tegi jalgealuse hõredaks, nii et ühel ootamatul hetkel oli üks jalg alt läinud ja teine kriipis mööda teravat kaljunukki. Säär nägi kole välja: verd hakkas kohe voolama, naharibad rippumas... süda läks pahaks. Viskasin end esimestele ettejuhtuvatele kividele pikali ja tõstsin jala üles.
Siis sai selgeks, kui ettevalmistamata me mägimatkale tulnud olime: ei midagi haava puhastamiseks ega desinfitseerimiseks. Hea, et oli salvrätt ja puhast joogivett, nühkisin sellega kivipuru haavast välja. Mööda astunud matkajate paar haaras mu jalga nähes oma seljakotist desinfitseeriva salvräti ja pakkus mulle. Jalg oli tundetu, kuid süda jätkuvalt paha.
Järsku hakkas ka külm. Oli see siis kiiresti loojuvast päikesest või psühholoogilisest reaktsioonist vigastusele, kuid hakkasin suisa vappuma. Viskasin kaaslase jope peale, kuid värinad jätkusid.
Päikeseloojang seevastu oli imeliselt eriline. Sellist vaatepunkti võib näha ainult Teide tipule nii lähedal: Teide vari viskamas katte üle terve vulkaanikraatri. Nii-nii suur vari!!
/nginx/o/2015/10/08/4569671t1h89fa.jpg)
Temperatuur langes järsku ja väljas hakkas kiiresti pimedaks minema. Õnneks oli majakeseni minna veel vaid loetud meetrid, kuid hirm uue kukkumise ees tekitas mus paraja pinge ning liikumistempo langes veelgi. Noh, ja pidevalt tuli ju vereniresid jalalt pühkida.
Refugio'sse jõudmine andis uue emotsionaalse laengu. Rahulikke matkajaid täis hostel oli soe ja hubane. Keskuse administraator oli täpselt selline, kelle kohta ütleks, et ta armastab oma tööd iga päev: naeratav, abivalmis ja tähelepanelik. Küsimise peale tõi ta mulle kõik oma haavapuhastusvedelikud. Minu nõutut nägu ja pudelikevirna märgates juhendas üks matkajatest, mida kasutada. Haav sai puhtaks ning hakkas alles nüüd ka valutama.
Püüdsin natuke süüa, kuid enesetunne ei olnud kiita, nii et keerasin end kohe umbes 10 nariga tuppa oma koikule pikali ja püüdsin uinuda. Voodi oli mugav, kuid öö rahutu – keegi keeras külge ja krägistas voodit, küll valutas pea, siis tundusid kõrvad lukku minevat, süda oli jätkuvalt paha, valutavat jalga tuli muudkui kuskile paigutada.
Öine matk unega võideldes
Kella 4 ajal hakkasid toakaaslaste äratuskellad märku andma ja inimesed hakkasid vaikselt end liigutama. Huvitav, miks nii vara? Meie olime plaaninud kella 6 ajal liikvele minna, et päikesetõusuks jõuda. Uurisin teistelt, kuhu nad end sätivad. Selgus, et kohalikud olid oma plaanid täpsemalt teha osanud – arvestusega, et üles tippu ronib enam-vähem kahe tunniga, päike tõuseb aga kell 7.30.
Nojah, ega selles sahinas magada enam saanukski, ajasime ka end püsti. Inimesed tegid süüa, jõid kohvi, pakkisid end riidesse. Et kohvi juua ega midagi süüa ma ei suutnud, olin viie minutiga valmis, istusin diivanile ja jäin oma kaaslast oodates teisi vaatlema.
/nginx/o/2015/10/08/4569669t1h5cdf.jpg)
Kohal olid ikka tõelised matkajad: neil olid jalas spetsiaalsed saapad, soojad matkapüksid, seljas tuulekindlad jakid, peas mütsid, vaid silmi välja jätvad näomaskid ja mõnel isegi käes kindad, pealampidest ja erikujulistest matkakottidest ma ei räägigi. See, milline Barbie-matkaja mina oma tütrelt laenatud roosakirjulise Violetta pildiga seljakoti, teksade, tossude ja oranži tuulejakiga olin, ajas isegi sellise viletsa enesetunde puhul mind naerma.
Siis algas öine mäkketõus. Kõik kordus taas: mõnikümmend sammu suurtest kiviastmetest üles pani südame puperdama ja vajas puhkepausi. Sellele lisandus veel täiskuuööst hoolimata suhteliselt kottpime tee üle teravate kivide – see kõik vajas palju tähelepanu ja jaksu, mida kumbagi ei tundunud eriti olevat. Korralikult magamata öö andis tunda, nii et isegi kõndides oli raske silmi lahti hoida.
Sellest hoolimata märkasime imelist täiskuuvalgust, lummavaid varje, määratut avarust. Ja milline ääretu, ääretu vaikus, mida segasid vaid meie sammud, hingeldamine ja napid sõnad.
«Ei ole midagi, läheme 10 meetri kaupa ja puhkame,» lohutas mu kaaslane. «Kas kümme meetrit teepikkust või kõrgust?» tundus mul vajalik küsida. Nii me aga läksime ja ega me polnudki ainsad. Kõigil oli raske. Vahel rühkisime meie kaasmatkajatest ette ja jäime siis jälle oma puhkepausi ajal maha. Teisalt tekitas see ühtsustunde nende võõrastega, kes sama eesmärgi nimel rühkisid ja üksteist sõbralikult mõnusa huumoriga ergutasid.
Kõige enam hirmutas aga see, et kui juba praegu on see «keskmise raskusega» rada raske, siis mis saab veel sellel otse tippu tõusvast «raske astmega» rajal?
Tund hiljem selleni jõudes selgus, et meie õnneks polnud see rada aga sugugi raskem – pinnas oli kindlam, kivid ei logisenud enam jalge all. See läks otse mööda mäekülge üles, nii et altpoolt paistsid ees liikujad jaaniussikeste jadana. Tunnike seda tõusu ja kella 7ks jõudsime üles meiegi.
Silmapiiri tagant «ruumi» tungiv päike andis endast märku juba enne seda. Taeva serval punetas kaunis triip, mis veel valgust ei andnud. Tippu jõudes avanes hingemattev vaade tuledes La Orotava orule. Tuletriipudena oli aimatav kogu Tenerife saare kaugem idaserv: all kaugel ja madalal, kuid ometi justkui peopeal.
/nginx/o/2015/10/08/4569675t1h72ad.jpg)
Tuul, mis puhus matkajate õnneks mäe vastasküljelt, andis tippu jõudnutele end erilise teravusega tunda. Temperatuur võis olla 6-8 kraadi, tuul pani käed kiiresti kohmetama. Tipp kraatri äärel oli sopiline ja kitsas, iga kohalejõudnu otsis endale kiiresti tuulevarjulise paiga päikesetõusu vaatlemiseks. Hingamist matsid väävligaasid, mis tipus pisikestest aukudest välja tungides pakkusid ka veidi soojemat õhku, kohati isegi kõrvetavat kuumust.
Taevapiir läks üha punasemaks ja heledamaks. «Vaadake, tõuseb!» hõikas korraga keegi ja tähelepanu koondus päikesele. Kõik vakatasid, hing kinni. Päikesepall kaugel-kaugel ookeani ja taeva kokkusaamise piiril hakkas paistma. Kiiresti-kiiresti, sekunditega, tõusis ja tõusis see silmi pimestav kera, kuni oli üleni nähtav.
Korraga valgustas see kogu all paistva saare. Enne vaid valgustäppide ridadena piiritletud must-valge saare loodus sai päikesekiirte abil värvid: paistma hakkasid rohelised metsad, pruunid mäed, sinine ookean ja valged pilved.
Need sekundid ja minutid olid miljonit väärt. Kogu seda vaeva, rühkimist ja valu. Sel hetkel tundsin end nii meeliülendavalt õnneliku, tänuliku ja vabana!
Päike kiirustas kõrgemale taevasse. Läksin uuesti mäenurga taha tuulisele küljele. Sealt avanes vaade Tenerife loodepoolsele tipule. Ja siis korraga märkasin – Teide tipu vari!! See selgepiiriline hiigelkujund kumas selgelt üle ookeani ja võttis La Gomera saare oma embusse. Taas nööris kurku emotsioon nii harukordsest nähtusest.
/nginx/o/2015/10/08/4569665t1h60de.jpg)
Äsja tõusnud päike murdis kohe külma haarde. Tuul veel lõikas külmaga, ent päikesepoolsel küljel soojenesid sõrmed ja keha. Matkajad tegid veel üksteisest viimased pildid Hispaania kõrgeimal tipul ning algaski tee tagasi alla. Köisraudteel sõit alla baasi, pärast väikest virgutavat kohvi tunnike sõitu ja olime taas vilkal päikeserannikul kuumuse käes.
--
Hea teada:
** Kanaari saartest suurimal, Tenerife saarel asuva vulkaan Teide ulatub 3718 meetrit üle merepinna ja on ühtlasi Hispaania kõrgeim tipp.
** Mägihostel Refugio del Teide asub Teide jalamil 3260 meetri kõrgusel ja on ainus võimalus nendele, kes tahavad nautida päikeseloojangut või päikesetõusu Hispaania kõrgeimal tipul. Öömajja mahub korraga 54 inimest, kes paigutatakse suurtesse tubadesse naridele. Söök-jook tasub ise kaasa võtta, oma prügi tuleb sealt ise ära viia.
** Teide tippu tõusmiseks peab olema spetsiaalne mäeluba, kuid refugiosse kohta ostes pole seda tarvis – kõigile ööbijatele on see automaatselt sisse arvestatud.
** Tasub valmistuda keskmise raskusega matkaks: arvestada mäestikule omase hõreda õhu, keeruliste ja kiviste radadega. Õhutemperatuur üleval on ka kuumal suvisel ajal öösel 8-9 kraadi, talvel on kontrast veel teravam.