Saatejuht Kristjan Jõekalda: "Reisile võtan kaasa 20 paari pesu..."

Teet Margna ja Kristjan Jõekalda ehk "Kaks kanget Ameerikas"2015. aasta. Foto: Kanal 2

Need mehed ei väsi! 2009 väisasid nad Lõuna-Ameerikat, 2011 Venemaad, 2013 Indiat. 2015. aastal jõudsid Teet Margna ja Kristjan Jõekalda Ameerikasse. Muide Kanal 2 saade “Kaks kanget Ameerikas” oli septembrikuu kõige vaadatum sarisaade Eestis.

 Kõigi rõõmuks toovad Teet Margna ja Kristjan Jõekalda maailma riigid ja rahvad meile lausa koju kätte. Elustiil uuris, milline neljast Kanal 2 ekraanile jõudnud reisist oli meestele endile meeldejäävaim, mida topivad nad reisikotti ja kuhu sõidavad puhkama siis, kui kaamerad ei vurise.

Milline reis senistest on olnud meeldejäävaim?

Teet: Kogu see reisisari saigi alguse sellest, et käisin Lõuna-Ameerikas ja nägin vapustavaid kohti ja kaunist loodust. Mõtlesingi, et siia peaks tulema tagasi ja seda peaks inimestele näitama.

Kristjan: Kui käisime Lõuna-Ameerikas, siis mina ju reisisin nagu rikkur ja Teet nagu matkasell. Mul oli kaasas saatja ja elasin ainult viietärnihotellides. Mind veeti minibussiga ühest kohast teise ja kogu aeg oli giid kõrval. No kui sellise reisi saaks kunagi veel ette võtta, ükstapuha kus maal, see oli minu jaoks ikka kõige kõvem reis.

T: Venemaa jälle oli suur nostalgialaks. See puudutab eestlasi nii lähedalt ja nii erinevatest nurkadest, et võimatu on kokku lugeda.

India on seni meeles kui väike šokireis, või mis, Kristjan?

Kristjan pööritab tähendusrikkalt silmi...

Kristjan, sa olid enne kahe kange Ameerika-reisi väga elevil. Kas kõik läks nii, nagu lootsid?

K: Ootasin seda reisi põnevusega, näiteks Las Vegas – unistuste linn, San Francisco, LA. Saate mõttes oli kõik super, sest Teet oli sel korral pealik. Kuigi ma vahepeal ähvardasin Teetu, et kui sinna või sinna läheme, siis me pole enam sõbrad. Hiljem sain aru, et see oli hea, et Teet ei allunud meie, loodrite, diktaadile, vaid vedas meid ikka nendesse kohtadesse. Nägin, mis tegelikult sünnib, ja see oli lahe.

Sinu häälest loen välja aga mingit väikest pettumust.

K: No jah, noh. Tead, ma olen jube šoppaja ja vahe oli lihtsalt selles, et kui ma seni olen käinud Ameerikas koos oma kalli abikaasaga, siis nüüd olin koos oma kalli Teeduga ja see oli hoopis midagi muud... Teeduga pole poes pooltki see kui abikaasaga. Muidugi, imelik oleks ka, kui oleks! (Mehed naeravad kohmetult.) Ma tunnen Teetu ju jumal hoia kui kaua. Oleme ka Eestis koos poes käinud ja pole probleemi, aga seal lihtsalt ei tulnud Teeduga seda tunnet peale.

Kuidas ma sakutan Teetu varrukast, et kuule, lähme proovime mulle pükse jalga, või et Teet, kas mulle see sobib? Teet vaatab ja ütleb, et sobib, aga meil on täiesti erinev maitse. Lähen koju, panen selga – ja naine ütleb, et sihukese pluusi nüüd siis ostsidki vä?!

T: Otsustusvõimetu inimene!

Kristjan, kas su naine on sulle siis ka stilisti eest?

K: Tegelikult mitte, aga on üks maitsepiir, mida ületada ei tohi, ja selle piiri ütleb naine. Kartsin kogu aeg, et ületan selle piiri ja pärast on jama majas.

Kuhu läheksite oma naiste ja lastega näiteks koolivaheaega veetma?

K: Meie tegime perega sel suvel pooleteise nädalaga Eestile ringi peale. Käisime Pärnus, Võrus, Tartus, Peipsi ääres ja ööbisime ka nendes kohtades. Sa ei kujuta ette, kui väga lahe on näiteks sügisel, kui õunad hakkavad maha kukkuma, käia Kuressaare linnas. Kõik see hull mass on kadunud, alles on jäänud vaid saarlased. Nendel tühjadel lehistel tänavatel ringi klõbistada, no ei ole vastast. Kui mind ei sunnita, siis mina puhkusele väljamaale mitte kunagi ei lähe.

Või siiski, võib-olla on ka näiteks Soome veel see, koht kuhu minna. Seal on ilus – tuhat järve, Ahvenamaa...

T: Huvitav, Kristjan, mida su abikaasa Maris arvab, kui kuuleb, et mitte kunagi enam ei lähe ta välismaale. «Saaks kordki sooja!» (teeb Kristjani abikaasat järele ja jätkab Kristjani häälega) «Ei ole midagi, lähme Kuressaarde! Nüüd on tühjad tänavad, jalutage, lapsed!»

Tegelikult olen ma Kristjaniga selles mõttes nõus, et Eestis puhata on väga hea. Aga ma ei ole nii radikaalne kui Kristjan välismaal puhkamise suhtes. Ma saan ikkagi aru, et meil on seda päikest vähe, ja tõepoolest, võib-olla naistel ja lastel on seda veidi rohkem vaja. Kui võimalik, siis kiirvisiidina on täitsa tipp-topp korraks käia ära Türgis, ja kui õnnestub mõnikord, siis ka Taimaal: kogu aeg on soe ja mõnus vesi, maitsvad toidud ja sõbralik teenindus.

K: Ma ei vaidle, aga ma ütlen: võõras kultuur, võõras keel, võõrad toidud ja võõras bakter. Kriips peal – ei!

T: No see on küll praegu võõraviha!

K: No kuidas nii! Ma tahan öelda seda, et puhkama minnes tahaks ju ennast hästi tunda ja omade keskel on kõige parem ennast hästi tunda.

T: Aga mina ei taha kogu elu olla tuttavate keskel, ma tahaks leida ja avastada uusi paiku. Mulle meeldiks kõige rohkem minna koos perega, aga mitte suletud territooriumiga hotellipuhkusele nagu Kristjan, vaid ikkagi sellisele avastamisretkele. Tahan näidata maailma oma lastele ja sellest turvalisest keskkonnast välja tulla. Muidu näevad lapsed muud maailma ainult uudistest või meie reisisaadetest. Tahaks lastele näidata just piirkondi, mis on veidi vähem arenenud, et ei ole nii palju mugavusi ja moodsaid vidinaid ümberringi.

K: Minul on just vastupidi. Hotell, bassein, atraktsioon, aed ümber, et jumala eest keegi ei tuleks – see oleks ideaalne. Ja mul on ülimalt hea meel, et mu kaks poissi on täpselt samasugused.

Mis asjad reisile minnes kindlasti kohvrisse topite?

T: Varem ma võtsin alati kaasa Lonely Planeti raamatu, mis puudutas seda piirkonda. See on nagu aabits, kust saad kiiresti kõik olulise info kätte, pealegi on huvitav lugeda.  Mulle meeldib seda raamatut katsuda. Kui see on mul kotis, annab see kindlustunde.

K: Mul on meie pikematel reisidel alati kaasas 20 paari aluspükse, 20 paari sokke ja 10–15 särki. Kui pesu on määrdunud, siis vahetan selle välja ehk lennutan prügikasti, mitte ei kogu ega kanna endaga reisikohvris kaasas. Nii mahuvad uued meened kohvrisse.

Kui tagasi tulen, siis pean alati soetama uue soki- ja trussikuvaru, aga leian, et kord kahe aasta tagant pesu välja vahetada on täiesti normaalne.

H: Kuhu tahaksite üksi reisida?

T: Mina tahaks Alaskale minna, see on mind huvitanud.

K: Ma ei läheks kunagi ühelegi reisile üksi. Olen käinud üksi Disneylandis ja see polnud tore, sest ei saanud kellegagi emotsiooni jagada. Kes tahab aga minna üksi, siis oskan soovitada – India! Ma arvan, et sealt saab inimene kätte selle tõe, kas ta on loodud üksi rändama ja kas tema elus on kõik nii katki ja sassis, et on vaja iseennast kusagilt üles otsida.