/nginx/o/2015/07/14/4277657t1h0342.jpg)
Kaitsealadele on loodud väga erisuguseid radasid, mille valik peaks sobima nii algajale kui ka kogenud matkajale.
Eesti pakub mitmeid võimalusi metsas puhkamiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on rohkelt loodusradasid, puhkekohti ning vaatetorne, kuid väljaspool ametlikke radu tuleb arvestada eraomandiga kaasnevate piirangutega. Algajatel rännumeestel on võimalik matkata rabades, mis on kergesti ligipääsetavad tänu laudteedele. Sellised lühemad ja tuntumad rajad on näiteks kõrgsoo taimestikku tutvustav Viru õpperada (3,5 kilomeetrit) ning rikkaliku taimestiku ja linnustikuga Meenikunno raba (5,8 kilomeetrit).
Kogenumad ning võimekamad matkajad leiavad väljakutseid erinevatest matkaradadest ja peatuspaikadest koosnevatest RMK matkateedest. Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee on 375 kilomeetrit pikk, saades alguse Lahemaa rahvuspargist ning lõppedes Liivi lahe kaunite randade juures. Peraküla-Aegviidu-Ähijärve on Eesti pikim matkarada (628 kilomeetrit), kust seiklus-, puhkus- ja avastamisrõõmu leiab korduvateks külastusteks.
Vaatamata veidi tujukale ilmale on praegu parim aeg puhkuse veetmiseks – päeva pikkus on üle 19 tunni ning valget aega on küllaldaselt, et õppida tundma Eesti loodust. Keskkonnaameti looduskaitse nõunik Roland Müüri sõnul on Eestis looduses viibimise võimalused suurepärased. «Meie asustus on hõre, metsa on ligi pool maismaast, säilinud on mujal haruldaseks jäänud rabad ning meres on enam kui 2000 erinäolist väikesaart. Valikuvõimalused on lõputud, nii et ärge magage suve maha, pigem avastage loodust,» sõnas ta.
Eramaadel matkates tuleb arvestada sellega, et mõnes paigas võib omanik piirata vastava sildiga võõraste viibimist territooriumil, kõikjal ei pruugi leida ettevalmistatud lõkkekohti ning mootorsõidukiga ei tohi matkaradadel sõita.
Kaitsealad hõlmavad 18 protsenti Eestimaast, nende hulka arvestatakse rahvusparke, looduskaitsealasid ning maastikukaitsealasid, kus kaitstakse ja tutvustatakse ohustatud liikide elupaiku ning loodus- või pärandkultuurimaastikke. Kaitsealade valitsejaks on Keskkonnaamet ning külastuskorraldust reguleerib RMK.