Mis aitab veekeerisest elusalt välja tulla?

Veekeeris. Foto on illustratiivne. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees / Scanpix

Möödunud nädala reedel jäid Narva-Jõesuus kadunuks neli ujuma läinud inimest, kes suure tõenäosusega uppusid Narva jõe suudmes tekkinud veekeerise tõttu. Valvi Väli päästeametist räägib, mis aitab veekeerisest eluga välja tulla või sarnast olukorda sootuks vältida.

«Mille pärast inimesed upuvad – sellepärast, et nad lähevad paanikasse,» ütleb päästeameti Jõhvi korrapidamisgrupi vanemoperatiivkorrapidaja Valvi Väli. Kuigi veekeerisest on üldiselt raske välja tulla, on võimalus selleks siiski olemas. «Kui sa satud keerisesse, siis tuleb kopsud õhku täis tõmmata ja sukelduda keerisega kaasa alla, sest mingi hetk see keeris keerab ennast veepinnale välja,» selgitab Väli.

Olenevalt keerise suurusest võib see aega võtta kuskil 20 kuni 30 sekundit. See on ainuke võimalus, sest vee jõud on niivõrd tugev, et sellega võidelda inimene ei suuda. Ookeanikeeriste puhul on aga asi märksa keerulisem, kuna seal tekivad sellised keerised, kust inimene saab alles tunni aja pärast välja. «Meil selliseid keeriseid siin ei ole,» kinnitab päästja.

Veepinnalt saab aru

Üldiselt on märke veekeerisest näha ka juba enne vetteminekut, kui seda hoolikamalt jälgida. «Veepinnal on keeris täiesti silmaga nähtav – kui veepinnal on puulehti või muud, siis need kogunevad ühte punti kokku,» sõnab Väli. Lisaks kemikaalide või vetikate jälgimisele tasub tundmatus kohas vette minnes otsida veepinnalt muuhulgas ka keeriseid ja rull-laineid.

Veekeeriste tekkimisel on oma osa ka konkreetsetel ilmaoludel. Näiteks Narva jõe suudmesse tekivad nad valdavalt läänetuule tõttu. «Läänetuul surub vett Narva jõe suudmesse, tõstes seal vee tasapinda, aga Narva jõest tuleb vesi peale ja siis sinna nende kahe veevoolu vahepeale tekivadki need keerised,» selgitab Väli.

Kui kaldalolija paneb tähele, et mõni ujuma läinu on keerisesse sattunud, siis kindlasti ei tohiks talle ilma päästevahendita appi minna. «Päästevahendiga on ka see, et kui sa lähed tavalise rannapoiga, siis see ei hoia sind seal keerises veepinnal – korralik päästevest hoiab sind pinnal,» sõnab Väli. Muidugi oleneb see ka keerise tugevusest.

Peamine asi, mida päästja sellise olukorra vältimiseks välja toob, on mitte tundmatus kohas ujuma minna. Kui ka minnakse sellises kohas vette, siis ei tohiks minna nii sügavale, et põhja enam jalgade all ei ole. «Tuleb minna nii sügavale, kuni vesi ulatub sul kaelani ja siis hakata kalda poole ujuma, mitte teisele poole,» märgib Väli.

Oht suurim jõgede suudmetes

Nendes avalikes ujumiskohtades, kus on tagatud ka vetelpääste, üldiselt veekeerise tekkimise ohtu ei ole – valdavalt võib see juhtuda nendes kohtades, kus ujumine on inimeste enda vastutusel. Kõige suurem veekeeriste oht ongi Eestis just nende jõgede suudmetes, mis merre suubuvad – lisaks Narva jõele näiteks ka Pärnu ja Pirita jõel. «Kõigi suuremate jõgede suudmetes võib tekkida veekeeris, kui on vastutuul selle jõe voolule,» sõnab päästja.

Veeõnnetuste vältimiseks soovitab Väli mitte minna ujuma joobe seisundis. Samuti tuleks hoida silm peal ka väikestel lastel ning võõras kohas eelnevalt ikkagi vaadata, kuhu ujuma minnakse. «Meie inimesed kipuvad olema sellised, et oh, vesi – ruttu vette, aga seda, mis seal vees on, seda isegi ei vaadata,» nendib Jõhvi korrapidamisgrupi vanemoperatiivkorrapidaja.

Tänavu on Eestis uppunud 14 inimest, kellest kolm olid alkoholi- või narkojoobes. Kolme veekogul kadunud inimese otsimisega tegeleb politsei- ja piirivalveamet praegu Narva-Jõesuus. 2014. aastal uppus Eestis kokku 68 inimest, alkoholijoobes olid neist üle poole – 58 protsenti. Eelmisel aastal uppus Eestis viis kuni seitsme-aastast last, kes olid jäetud veekogu läheduses järelvalveta.

Kehvapoolne ujumisoskus

Päästeameti ida päästekeskuse pressiesindaja Helen Tammetsi sõnul on keskmise Eesti elaniku ujumisoskus üsna halb – alla 200 meetri ujumisvõimekust ei saa ujumisoskuseks pidada. «Kõige hullem on tundmatus kohas vettehüpe,» ütleb Tammets.

Igal aastal hukkub või jääb ratastooli seljaaju vigastuse tõttu mitmeid noori mehi, kes on pea ees vette hüpanud, mistõttu soovitab päästeamet ujuma minna ennekõike selleks mõeldud kohas, kus on olemas ka vetelpääste.

Narva-Jõesuus kadunuks jäänud tegid seda kohas, kus rannavalve puudus ja ujumine oli küll lubatud, kuid üksnes omal vastutusel.