Reisimuljed: armunud Odessasse II osa

Foto: SCANPIX

Mõned paigad võluvad esimesest hetkest ja panevad taga igatsema veel enne, kui sealt lahkuda jõuad. Musta mere pärliks kutsutud Odessa on üks neist kohtadest, mis kodustab su mõne päevaga ja pakub värske sõõmu «päris elu», mitte lihtsalt rannapuhkust, kirjutab Kaubamaja ajakiri Hooaeg.

Ooperielamus ka ilma etenduseta

Meie jaoks kujunes Odessa vaatamisväärsuseks number üks ooperiteater, mida õigusega nimetatakse üheks Euroopa kauneimaks. Hiilgav barokkfassaad peitis endas Louis XIV stiilis teatrisaali – veinipunase sametiga kaetud istmed ja kullaga kaunistaud loožid, hiiglaslik sädelev laelühter (kaaluga 2,5 tonni!). Fuajee paraadtrepile paistis suveõhul päike – trepikäsipuude, ahjude, peegliraamide, küünlajalgade kuldsed kaunistused särasid nagu muinasjutulossis.

Ooperimaja ümbruses sättisid end pildistamiseks purskkaevu ja lilleklumpide taustale kümned noorpaarid. Tõepoolest – võluvamat ja romantilisemat kohta pulmafotode jaoks on raske ette kujutada.

Taksojuhtide linn

Kui on soov sõita kesklinnast kaugemale, siis liigelda on Odessas lihtne. Tõstad käe, peatad suvalise auto, lepid hinna kokku ja sõidad. Ei mingeid taksolitsentse ega lipsustatud juhte.

Sõit on meie hindadega võrreldes väga taskukohane. 30–50 grivnaga (s.o 48–80 krooni) saab kesklinnast sõita põhimõtteliselt kuhu iganes turistil asja oli: turule, tsirkusesse, sadamasse, loomaaeda, randa jne.

Autod, mis märguande peale peatuvad, on tavaliselt vähemalt paarkümmend aastat vanad (kallid autod ei peatu ja «tavalisi» keskklassi autosid lihtsalt ei ole), kliimaseadet asendab vana hea tõmbetuul ja juht mainib üheksal juhul kümnest, et ust ei tohi liiga kõvasti paugutada.

Aga selle eest jutustavad juhid anekdoote, räägivad õhinal, et teenisid armees koos mõne eestlasega või et kunagi käisid Riia loomaaias. Oma linnast räägivad kõik odessiidid uhkusenoodiga hääles ja kunagi ei küsi keegi midagi nii banaalset nagu «Kuidas teile Odessas meeldib?» On niigi selge, et Odessa meeldib kõikidele.

Kaubandustsirkus eurolaulust elus kukeni

Kohalik kaubanduselu on samuti tulvil kontraste ning pakub midagi igale maitsele ja rahakotile. Maailmanimega kaubamärkide butiigid vahelduvad pisikeste keldripoodidega, imekauni ajaloolise kaubatänava Passaaži hõng meenutab Milanot.

Kesklinnas leidub ka mitmeid suuri moodsaid kaubanduskeskusi (nii südantsoojendav oli märgata ka Mosaici ja Montoni poode!), neist ühes Deribassovskajal paikneva Evropeiski keskuse keldrikorrusel asuvast suurest toidupoes saime ülima odessaliku külalislahkuse osaliseks.

Olime samas poes toiduvarusid täiendamas teist korda, kui märkasime sissepääsu juures valvanud turvameest midagi raadiosaatjasse ütlemas. Ja üllatus-üllatus, meid ei võetudki lisajälgimisele, vaid siseraadios hakkas mõne minuti pärast puhtas eesti keeles kõlama mullune Eesti eurolaul. Muide, turvamehed ei telli ainult helipuldist laule, vaid teenivad oma palga korralikult välja – mitte ühestki poest ei olnud võimalik lahkuda ilma väljapääsul ostutšekki esitamata. Turvamees kontrollis seda püüdlikult ja rebis nurga ära – täpselt nagu piletikontroll.

Koht, kus lihtsalt peab ära käima, on Privoz – Odessa suur turg, mida võrreldakse Istanbuli turuga ja kust pidavat saama osta kõike. Üks meie «taksojuhtidest» teatas näiteks, et tema ostab muidu kõik asjad ikka poest, aga Privozist on hea osta kellelegi kingituseks elus kukke. Meie pisut imestunud ilmeid nähes selgitas ta, et «osale inimestele meeldib väga värske liha».

Tunnistan ausalt, et meile ei jõudnudki kohale, kas ta tegi nalja või mõtles seda tõsiselt, aga fakt on see, et Privozis müüakse kindlasti ka kukkesid. Muidugi on turg must ja räpane, aga see ei kaalu üles toiduainete värskust – juuni lõpul pakuti imeodavaid mureleid, virsikuid, tomateid, kartulit jne.

Omaette maailma moodustas turu piimamaja. Ülejäänud turuga võrreldes valitses seal piinlik puhtus – valgetes sitsi-satsilistest põlledes tädid pakkusid värsket kodujuustu ja muud head-paremat. Lihahoones levis aga rahutukstegevalt vänge lehk, samas ostutus Privozist ostetud sealiha parimaks, mida me eales söönud olime.

Hinnad on Privozis umbes kümnendiku võrra madalamad kui tavalistes toidupoodides ja sellepärast on seal alati kohal tohutu rahvamass, mis turismielamust ainult võimendab. Odessas on ka uus turg – Novõi Rõnok – see on ilus, puhas, korralik ja … tavaline.

Uuele turule sattudes tasub lähemalt sisse põigata hoopis selle kõrval asuvasse 130-aasta vanusesse Odessa tsirkusesse. Traditsiooniline tsirkuseareen, sametised loožid, mustanahaline «tsirkusedirektor», akrobaadid, mõõgaloopijad, lõvitaltsutajad, klounid, suhkruvatt ja helendavad pulgakesed – see kõik on ehe meelelahutus ka neile, kes tsirkusest suurt midagi ei arva.

290 päikeselist plaažipäeva aastas

Loomulikult on Odessa üheks uhkuseks ka liivarand koos mitme eriilmelise plaažiga. Neist kesklinnale kõige lähemal asuv Lažeroni rand osutus meie jaoks siiski pisut liiga minevikuhõnguliseks – peesitada tuli pudelikorkide ja suitsukonidega rikastatud liival.

Lanžeroni randa jõuab läbi hiigelsuure võsastunud Ševtšenko pargi, kus lastele leidub mitmeid tänapäevaseid mänguväljakuid ja minilõbustusparke, aga ka igivanu eluohtlikke raudkonstruktsiooniga ronimispuid ja liumägesid. Pargi merepiiril paikneb väärikas Teise maailmasõja memoriaal, kus madrusemundris noored patriootliku uhkusega igapäevaselt auvahti peavad. Sõjamälestus on püha – memoriaali ümbrus oli pea ainuke koht pargis, mis oli ideaalses korras. Lanžeroni rannas asub ka Odessa delfinaarium, kus lisaks delfiinišõudele korraldatakse erivajadustega lastele delfiiniteraapiat.

Odessa popim rand Arkadia paikneb aga kümmekond kilomeetrit kesklinnast väljas ja annab silmad ette nii mõnelegi Lääne-Euroopa kuurordile. Puhkajale pakutakse kõiki mugavusi: luksusteenindust otse veepiiril (vahuvein tuuakse kohale jahutis, borš ja pliinid Villeroy&Bochi taldrikul), meelelahutusprogrammi ning – mis kõige tähtsam – puhast liiva ja merevett.

Tõsi, rannatool ja päevavari Arkadial on Odessa kohta väga kallis (50 grivnat ehk 80 krooni päev), aga kohalik väga hea õlu Tšernigovskaja maksab ka siin vaid 9 grivnat ehk 14 krooni ja teenindus on ülipüüdlik. Arkadias käib elu ja pidu ööd-päevad läbi, rannarestoranid muutuvad õhtul ööklubideks ja lastega perede asemel võtavad koha sisse pidutsejad.

Odessast võibki kirjutama jääda. Omaette loo saaks odessiitide naljadest, mida kahe nädala jooksul igal sammul kuulsime, või imeheast söögist-joogist või kõikvõimalikest Odessa kirikutest, muuseumidest ja mälestusammastest. Elu Odessas on kirev ja kirju ning loomulikult pole lootustki ühe reisiga sellest linnast aru saada. Esmatutvuse lõpetuseks võib vaid armunult õhata, nii nagu linna reklaamivad plakatid tänavanurkadel: ljublju tebja moja Odessa – armastan Sind, mu Odessa.