Reisimuljed: armunud Odessasse I osa

Foto: SCANPIX

Mõned paigad võluvad esimesest hetkest ja panevad taga igatsema veel enne, kui sealt lahkuda jõuad. Musta mere pärliks kutsutud Odessa on üks neist kohtadest, mis kodustab su mõne päevaga ja pakub värske sõõmu «päris elu», mitte lihtsalt rannapuhkust, kirjutab Kaubamaja ajakiri Hooaeg.

Kui suursugused linnad ja huumorisoonega külalislahked inimesed on meeltmööda ning oled valmis silma vaatama ka pisukesele nõukaaegsele ebamugavusele, siis unustage Vahemere kuurordid ja minge vahelduseks Odessasse. Kindlasti ei lähe kõik nii, nagu plaanisid, kuid elamus on garanteeritud.

Lennujaam Odessa moodi

Kõige kiirem viis Odessasse kohale jõudmiseks on istuda Riiast Air Balticu lennukile ja kahe tunni pärast maanduda kohalikus lennujaamas, mis asub kesklinnast vaid seitsme kilomeetri kaugusel. Saabudes tasub väga hoolikalt ära täita lennukis jagatav sissesõiduankeet (kui midagi valesti läheb, siis lendad piirikontrollis halastamatult saba lõppu tagasi) ja otsida välja ka pagasikviitung, sest muidu ei lase karm valvemeeskond kohvrilindile isegi läheneda.

Odessa lennujaam on omaette «vaatamisväärsus» ja seda mitte just positiivses mõttes. Aga teisalt – kus mujal näete inimjõul töötavat «kiletamismasinat» või kus mujal tähendab «bisnis klass» turvalindiga eraldatud kahte nahkdiivanit lennujaama ainukeses einelauas.

Kohalikud teavad rääkida, et mõni aeg tagasi olla lennujaama renoveerimiseks moodustatud sakslastega ühisfirma ja algatuseks kandsid sakslased firmasse miljon eurot. Poole aasta pärast oli raha otsas, aga töödega polnud veel algust tehtud. Mispeale jätkus sakslastel mehisust ärist välja astuda. Need, kes on lugenud Ilfi ja Petrovi Odessast inspireeritud teoseid, loomulikult ei imesta.

Kuid kõik lennujaamavintsutused ununevad hetkega, kui jõuate linna. Ka keset ööd ei ole Odessa unine – suursugustel bulvaritel uitavad hilised jalutajad, parkides kräunuvad kassid ja ööpäev läbi avatud toidupoodides looklevad hiliste klubitajate järjekorrad. Maailmalinnad ei maga ju kunagi.

Ajalooline kultuuride kompott

Odessa ei olegi lihtsalt Ukraina linn – see on omaette kultuuri ja rahvaga legendaarne sadam ja puhkusekoht, mis on juba üle 200 aasta inspireerinud poeete, dissidente, ärimehi, seiklejaid ning ka lihtsalt päikese ja plaaži nautijaid. Linnale pani 1794. aastal alguse Katariina Suur, kes mõistis, et Vene impeerium vajab sadamat Musta mere ääres.

Ka enne seda kees samas piirkonnas elu – arheoloogiliste kaevamistega on välja jõutud lausa Vana-Kreeka asutusteni. Odessa esimeseks kuberneriks sai vürst Armand-Emmanuel Richelieu, prantsuse dissident, kes teenis Vene armees ja kelle vanavanaisa oli kõigile tuntud kardinal.

Odessa linnal vedas, sest Richelieu oli tõeline visionäär, kelle juhtimisel puhkes kohalik äri ja kultuurielu õitsele. Linn meelitas kohale kõikvõimalikku rahvast ja rahvuseid – siia tulid venelased, ukrainlased, juudid, rumeenlased, sakslased, kreeklased, bulgaarlased, araablased, armeenlased, aga ka sakslased ja prantslased. 20. sajandi alguseks oli Odessa Peterburi ja Moskva järel tähtsuselt kolmas linn Vene impeeriumis.

Oma sära ei kaotanud Odessa ka nõukogude ajal – endiselt oli siin puhkamine moes ja tänu sadamale ei tuntud puudust rahast ega kaupadest. Linnaelanikud määratlevadki end eelkõige odessiitidena, jättes põhirahvuse tagaplaanile. Hetkel on odessiite kokku umbes miljon – pooled neist ukrainlased, kolmandik venelased – ja peale nende veel üle saja eri rahvuse esindaja. Lisaks käib suvehooaja jooksul Odessast läbi lugematu arv puhkajaid.

Suvituskorterid igale maitsele

Suvitajad peatuvad Odessas tavaliselt mitte hotellides, vaid üürikorterites. Kuulu järgi pidi rongiga saabujaid tervitama raudteejaamas terve armee tädikesi, kes üksteise võidu imeodavalt suvituskortereid pakuvad. Kuna meie: a) olime Odessas esimest korda; b) reisisime lastega ja c) jõudsime kohale öösel, siis eelistasime korteri ikkagi ette broneerida.

Natuke guugeldades leiab mitmeid kinnisvarabüroosid, kes seda teenust pakuvad. Broneerida saab üldjuhul mitte vähemaks kui viieks päevaks ja hinnad on olenevalt asukohast ja korteri seisukorrast seinast seina. Kolmetoaline kõigi mugavustega korter kesklinnas või kõige moekamas Arkadia rannas maksab 70–250 dollarit öö, samas võib kohapeal kaubeldes saada äärelinnas 100 dollariga toa terveks nädalaks.

Üüriteenus sai omal nahal järele proovitud ja kõik toimis perfektselt. Firma autojuht oli lennujaamas vastas, sõidutas meid korterisse ja vaatamata öisele kellaajale viis meid kurssi kõige hädavajalikuga – linnakaart, transport, rahavahetus, toidupood jne.

Ilus linn ja ilusad inimesed

Neil, kes külastavad Odessat esimest korda, tasub korter üürida kindlasti ajaloolisse kesklinna, mis oma loogiliselt planeeritud tänavate süsteemi ja varjuliste pargikestega on äraütlemata sarmikas.

Kesklinna süda on peatänav Deribassovskaja (nimetatud linnaarhitekt Jose de Ribas’ järgi), millesse odessiidid suhtuvad pehmelt öeldes kirglikult – Deribassovskaja on nende ajalugu ja armastus. Muuhulgas on Odessa peatänav inspireerinud lugematul hulgal nõukogudeaegseid kirjanikke, režissööre, laulukirjutajaid jne. Kõnekas on ka asjaolu, et Deribassovskaja oli üks väheseid peatänavaid Nõukogude Liidus, mille nime ei muudetud kunagi Lenini tänavaks.

Turisti jaoks on Deribassovskaja koht, kus jalutada, ostelda, õhtusööki nautida ja muidugi elu ja inimesi vaadata. Ja vaadata on. Kohati on tunne, nagu oleksid sattunud karnevalile, sest lisaks üleslöödud õhtustele jalutajatele näeb hulgaliselt värvikaid «tüüpe, keda peaks pildistama». Nagu ka kõik muu Odessas, ei ole ka kohalikud daamid «tavalised» ukrainlased, vaid on juba sajandeid kuulsad oma silmapaistva ilu poolest.

Räägitakse, et kui Odessas kinnitas kanda aristokraadist seikleja, Katarina Suure armuke Grigori Potjomkin, hoolitses ta isiklikult, et tsaari õukonna kõige kaunimad kurtisaanid saadetaks Odessasse immigrante võluma. Muidugi võib odessiitide heas välimuses «süüdistada» ka eri rahvaste õnnestunud geenikokteili.

Mereäärne Pariis

Teine imekaunis promeneerimise koht on mereäärne Primorski bulvar – hiigelsuured varjulised puud, ilmselt veel tsaariajal sepistatud lillepeenraäärised ja muretud jalutajad loovad hetkeks tunde, et oled sattunud Pariisi.

Primorski bulvari ühes otsas seisab ausammas vene kuulsaimale poeedile Aleksander Puškinile (kes alustas siin oma «Jevgeni Oneginiga»), teises otsas linna ühe suurima heategija krahv Vorontsovi lossikompleks.

Primorski bulvari jagab keskelt pooleks Odessa tuntuim sümbol – Potjomkini trepid. Need seisavad mere ääres juba aastast 1841 ja on läbi ajaloo kandnud erinevaid nimesid: Vorontski, Richelieu, bulvari jne jne. Praegune nimi pärineb Sergei Eisensteini surematust tummfilmist «Soomuslaev Potjomkin».

Trepid, mida ülevalt alla vaadates pole rohkem näha kui paarkümmend astet ja alt üles vaadatuna tunduvad katkematu 200-astmelise tervikuna (tegelikult on olemas ka vaheplatvormid, kuid optilise illusiooni tõttu ei ole neid näha) on kohustuslik vaatamisväärsus kõikidele Odessa külalistele. Kes ronida ei jõua, saab alla sadamasse sõita ka funikulööriga.

Sadamahoone on võrreldes lennujaamaga lausa luksuslik ja selle sissekäiku ehib hiiglaslik skulptuur – kuldne laps, kelle varvaste puudutamine garanteerivat õnneliku merereisi.