Urve Eslas: tõeks saanud utoopia

Auroville Foto: Repro

Lõuna-Indias Pondicherry lähedal asub kahe tuhande püsielanikuga Auroville’i linnake, mida eristab teistest tema saamislugu. Õigemini saamislood, sest müütidest tulvil Indias armastatakse jutustada lugusid, need aga kipuvad jutustamise käigus muutuma.

Esimene lugu räägib, et kord nägi India filosoofi Sri Aurobindo prantslannast abikaasa Mirra Alfassa nägemust ideaalsest linnast, mis oli vaba ahnusest ja ülekohtust, ning asus seda mõttekaaslaste abil ja kogu inimkonna hüvanguks teostama.

Teine lugu, mida räägivad praeguseks veidi üle 40 aasta tegutsenud linna elanikud, kõneleb kultuuriinimestest, kel sai kapitalistlikust maailmakorrast nii kõrini, et nad oma kompsud pakkisid ja läksid pakku Indiasse, kuhu rahaahnus ja poliitilised manipulatsioonid oma haar­meid ajada polnud jõudnud.

Aga kas ongi tähtsust, kas utoopilisena tunduva linna tegelikuks saamiseks andis tõuke jumalik ilmutus või soov elada ausamalt, õnnelikumalt ja keskkonnasäästlikumalt, kui seda toonane (ja vist ka praegune?) lääne ühiskond võimaldaks.

Jätkuvad mõlemad lood ühtemoodi: lagedale platoole, kus seisis üksainus, sajandeid vana banyani puu, hakati rajama linna, kus raha ei kasutata, kus toit ja peavari on tasuta, kuid kus igaüks peab panustama mõned tunnid päevas linna arendamiseks ning võib ülejäänud ajaga teha, mida ise paremaks peab – kirjutada raamatut, vaadata teleskoobiga taevatähti või niisama olla.

Edasised 40 aastat on toonud kaasa pea kõiki neidsamu katsumusi, mida üks linnake oma noore eksistentsi jooksul kogeb – sisemised eriarvamused, ajakirjanduse rünnakud, turistide hordid ja vaikse hõõrumise kohalike külakeste elanikega, kelle jaoks valge inimene, hoolimata tema rahatusest, ikkagi ebaõiglaselt privilegeerituna tundub. Kuid ükski neist probleemidest ei näi nii tõsine, et see võiks linnakesele saatuslikuks saada.

Mittehierarhilise ühiskonnakorraga Auroville ei sea rõhuasetust, erinevalt paljudest teistest utoopiatest, mitte režiimile, vaid inimesele. Kuni sealsed elanikud linnakest oma koduks peavad ja neil seal hea elada on, ei ole ka põhjust karta, et linn sisemiste konfliktide tõttu laguneb.

Paaril korral on linn oma elanike tõttu rahvusvahelistesse skandaalisesse sattunud (korra uudisteagentuuri BBC avastatud pedofiiliakahtluse, mis küll tõendamist ei leidnud, teine kord Euroopas aset leidnud finantsrikkumiste tõttu) ja linnakese loojad on pidanud tõdema, et üks linn ei saa olla parem kui tema elanikud.

Vaimne enesetäiendamine on seetõttu olulisel kohal, ja linnakese vilka kultuurielu tõttu on seda ka kerge teha. Uus linnakodanike põlvkond, toonaste rajajate ja hiljem lisandunute lapsed, saavad hariduse Auroville’i koolides, mille haridusprogramm erineb läänes levinud konkurentsipõhisest haridussüsteemist.

Auroville ei ole mõistagi esimene ja ainus utoopiline projekt. Et erinevus selle vahel, «mis on» ja «mis võiks olla», inimesele hingerahu ei anna, pole ju õigupoolest midagi uut. Rahulolematus olemasolevate riikide ja ühiskonnakordadega ja õnnelikuma elu ihalus on jälitanud marutõbise koerana inimkonna helgemaid päid vähemalt paar tuhat aastat, mürgitanud nende argipäevade rahu ja röövinud ööune.

Ilmselt oli vanakreeka filosoof Platon esimene, kes jagas oma unistust ideaalsest ühiskonnakorrast, riigist, mida valitsevad filosoofid ja mis on rajatud harmooniale ja õiglusele. Järgnesid Thomas More’i «Utoopia», Tommaso Campanella «Päikeselinn», Francis Baconi «Uus Atlantis» – kõik ühel või teisel moel tiivustatud mõttest, et on võimalik parem paik, parem ühiskond, õnnelikum elu.

Selle õnnelikuma elu nimel on surdud, tapetud, orjastatud, ja sageli on selle taha peidetud isiklikke ambitsioone. Utoopia elemente võis ju märgata ka kahe läinud sajandi totalitaarse režiimi puhul, mis üldist hüve kattevarjuna kasutades liidrite võimuiha rahuldama loodi ja kus inimene ise nende hüvede saavutamise nimel väärtusetuks kahandati.

Pärast Orwelli ja Huxley hoiatavaid raamatuid ja tulevikuühiskondadena nähtud totalitaarsete režiimide kokkuvarisemist on raske ideaalriigi või -linna ideega välja tulla, ilma et idee autorit välja naerdaks. Auroville on praegustest näidetest ilmselt utoopia idee realiseerumisele kõige lähemal, pürgides tõestuseks sellele, et tühjale kohale ei rajata linnu mitte üksnes karmi käe juhtimisel, vaid ka ilma selleta.

Kohtusin Auroville’is inglise kirjanikuga, kes linnakesest läbi sõitma juhtus. Nüüd elab ta seal kolmandat kuud, õpetab kohalikus koolis kirjandust ja annab välja kohalikku ajalehte ning tagasi Euroopasse minemisest ei taha ta kuuldagi. Sinna sattunud lääne inimesele on sealt lahkuda väga raske.