Milline tulevik ootab Mumbai slumme?

Selle koduaknast välja vaatava mehe elul pole häda midagi, ütles rikšajuht. Tal on töö ning katus pea kohal. Foto: Urve Eslas

Oskari võitud film «Slumdog millionare» tegi Mumbai koos selle slummidega maailmas ilmselt kuulsamaks, kui samas hiigellinnas asuv India filmitööstus Bollywood seda suutnud on.

Slummilinna maine on aga midagi, millega maailma üheks äri- ja filmikeskuseks pürgiva linna juhid sugugi leppida ei taha. Rentslimiljonärist jutustav film tõi sealsete linnajuhtide lahendamata sotsiaalprobleemid prügiväljade alt nähtavale ja pani kogu maailma ette väljanäitusele.

Muidugi ei ole armetus, möödakäijate külge nakkuv mustus ja erinevatest elutegevuse jääkidest paks õhk Mumbais üksnes slummide lahutamatu osa.

Kogu linnas, mille tunnuslauseks on pakutud ka «Ma haistan Mumbaid», löövad kuumuses õitsele nii tänavaelanike koerahammustustest saadud ravimata haavad, tänavat ääristavates väljaheitekuhilates pesitsevate väikeelukate kolooniad kui ka kirjeldamatult mitmekesised lõhnabuketid.

Slummides see kõik mitmekordistub. Neist suurimas, umbes 200 hektaril laiuval Dharavis, kus kümneruutmeetriste, kättesaadavast materjalist püsti aetud bokside rendihinnad on umbes viis dollarit kuus, arvatakse elavat üle miljoni inimese.

Julgemate oletuste kohaselt aga on sinna surutud pea veerand Mumbai 14-miljonilisest elanikkonnast. Arvude erinevus peaks ise juba rääkima sellest, kui vähe oli Mumbai linnavõimudel siiani aimu, mis seal õigupoolest toimub.

Soine ala, mida varem asustasid kohalikud kalamehed, oli
19. sajandiks sinna ladestunud palmilehtedest, kalarapetest ja muudest kohalike toodetud jäätmetest püsivaks elamiseks piisavalt toeka pinnase saanud, et Mumbaisse tööd ja paremat elu otsima tulnud inimesed sinna pidama saaks jääda.

Muidugi ei ole üksnes lahendamata sotsiaalprobleemid, puhta vee ja kanalisatsiooni puudumine (Dharavis on keskmiselt üks käimla 1500 elaniku kohta, ja seegi tähendab tavaliselt maasse kaevatud auku, mille sisu monsooniperioodil lahvatavad vihmad üle slummi laiali kannavad) need, mis Mumbai linnavõime tegutsema on sundinud.

Ühel hetkel avastati, et miljon inimest, kelle sissetulek on vähem kui kaks dollarit päevas, ei istu mitte rämpsust, väljaheidetest ja kalarapetest, vaid puhtast kullast hunniku otsas. Mumbai kinnisvarahinnad on võrreldavad New Yorgi omadega.

Dharavi aga asub üsna linna keskel, mis selle maalapi kinnisvaraarendajate silmis eriti ihaldusväärseks teeb. Nii tuli linnavõim välja projektiga, mis näeb ette, et slummi praegused ehitised lammutatakse ning nende asemele rajatakse kõrghooned, mille esimestele korrustele saavad praegused slummielanikud endale kanalisatsiooni ja veevärgiga varustatud elupinnad.

Kõik muu, mis esimesest korrusest ülespoole jääb, saab aga krõbeda hinna eest maha müüa.

Slummielanikud leiavad, et sellega häviks nende väiketööstused ja spetsiifiline kultuur. Vabatahtlikud juristid, kes on asunud slummielanike huvisid kaitsma, ennustavad, et tegelikult tähendab ilus plaan seda, et juriidikas kogenematutelt elanikelt miljoneid maksvad elamispinnad kommiraha eest välja petetakse ja nad on taas lageda taeva all, veel närusemas olukorras kui enne linnavõimude grandioosseid sotsiaalprojekte.