Lugejate lood: kümme õpetust elust enesest ehk lennureis, mis ei unune

Foto: SCANPIX

Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus korraldasid konkursi, kuhu olid oodatud looda ebatavalistest lennureisidest. Antud lugu võitis konkursil Postimehe auhinna.

Kõik algas sellest, et nädal enne lendu tühistas Air Baltic lennu Jerevan – Riia. Muidu ei oleks ma ju pidanud sõitma Donbass Airiga läbi Kiievi.

Esimene õpetus: arvestage, et Air Baltic ei asenda pileteid, vaid tagastab raha.

Loomulikult on sobiva pileti hind nädal enne sõitu poole kallim. Kõik tööalased kokkulepped olid tehtud ja sõitu ei saanud ära jätta ega edasi lükata. Pikkade otsingute tulemusel leidsime odavaima variandi päev hilisema lennuga läbi Kiievi. Mõte üks päev rohkem veeta heade kolleegidega aprillikuises kaunis Armeenias polnud sugugi paha. Tegelikkuses tappis külm vihm ja lörts ning suitsu sees viibimine mu immuunsüsteemi juba teisel päeval. Suitsetatakse vahetpidamata ja kõikjal: tänaval, kohvikus, koolis, isegi teatris. Raviks on konjak, jällegi vahetpidamata ja kõikjal.

Aga konjak on hea, pole küsimustki, mida kaasa tuua. Kohvrisse läksid lisaks tavapärasele – kohalik juust, vein ja muusika sõpradega jagamiseks ka paar pudelit paremat konjakit. Õigeusu lihavõttepühade öösel asusin koduteele.

Esimene tõrge tekkis check-in-is. Ulatasin Jerevan-Kiievi paberpileti ja neiu küsis, kas mul elektronpilet ka on. On, andsin Kiiev-Riia-Tallinn pileti väljatrüki, millega ta võidurõõmsalt ülemuste juurde kepsutas ja suure segaduse tekitas. Hakati lahendama probleemi, et nad ei tea, mis elektronpiletiga edasi teha. Paberpilet oli juba unustatud ja selle meenutamine võttis aega.

Teine õpetus: andke check-in-tüdrukule üks info korraga ja sellele järgnevalt aega vastavalt tegutseda.

Muidugi ei olnud neil võimalik ei mind ega mu kohvrit kaugemale kui Kiievisse registreerida. Pole hullu. Kiievis on mul aega üheksa tundi ja Jerevanis saan nüüd teha tax-free-ostud ning need Kiievis pagasisse panna.

Lennukis hakkas mu organism alla andma, aga mina ei andnud. Kiiev tuli veel üle elada. Küsisin tekki ja kuna nägin silmini salli keeratuna ilmselt hale ja hädine välja, sain eritähelepanu osaliseks. Kuigi neil tekke a) ei ole, b) ei anta, toodi see siiski mulle salaja söögikärus ja ulatati leti alt.

Kolmas õpetus: äratage tähelepanu: olge haige, keeleoskamatu, silmapaistvalt riides või veel midagi muud või kõike korraga.

Mul olid lisaks erkkollased saapad ja jope ning taustaks mustad mehed. Blond ja kollane olemine ei toimi aga olelusvõitluses. Passikontrollis olid järsku kõik need mustad mehed mu ees, vaatamata sellele, et võtsin koha sisse esimeste seas. Ei mingit austust kollase joone suhtes. Kõik täitsid mingit ankeeti ja selle lahtiseletamine koos piirivalvuriga oli väga pikk protsess.

Neljas õpetus: võtke ja täitke alati kõik paberid, mis lennukis antakse.

Õnneks olin seda juba varem õppinud ja võtnud kaasa mu istmetaskusse ilmunud paberilehe, mis läbi une oli mulle seostunud seletusega nendele, kes edasi Ameerikasse sõidavad. Piiritüdrukuni jõudmiseks oli see mul ilusasti täidetud välja arvatud kohad – kes mind kutsus ja kus ma Ukrainas peatun. Seletasin, et tahan ainult oma kohvrit ja siis selle panna hoidu või sisse tšekkida ja linna peale minna. See olevat võimatu, sest a) hoiuteenust ei ole, b) registreerimine algab alles kaks tundi enne lendu (mul on aega veel kaheksa tundi), c) linna ei saa ma minna, sest mul ei ole ankeedis kutsujat ega aadressi. Minusuguste koht on ainult transfeeris, kus selle jaoks on välja mõeldud töötajad, kes hoolitsevad mu pagasi edasitoimetamise eest ja lõppude lõpuks on neil suurepärane lennujaam koos suurepäraste baaride ja tax-free kaubandusega. OK, olen ennegi tunde lennujaamas istunud ja selleks on mul kaasas kudumine.

Viies õpetus: lühikesi puuvardaid ei võeta (enamasti) turvakontrollis ära.

Läksin turvakontrolli, kus tegevusetult tukkusid mees ja naine. Kurtsin muret, et mul on kotis tax-free'st ostetud joogid ja lõhnad, millega läbi ei lasta ja mind ei lasta kohvri juurde neid ära panema. Ja üldse ma kardan, et mu kohver järgmisele lennule ei jõua. Nad said must aru ja andsid nõu – esiteks, kui mu ostud on pakitud nõuetekohaselt õhukindlalt kilekotti ja tšekk juures, siis nendega ei ole mingit probleemi. Teiseks, kui kedagi ei ole tranfeer check-in-is ja infos, siis on olemas saalijuhataja, kes kõik probleemid lahendab. Kolmandaks, kui kõik see ei toimi, siis võin ma nende juurde tagasi tulla ja nad lasevad mu uuesti piirikontrolli.

Kuues õpetus: ütle ametnikele, et ainult nende võimuses on aidata ja mõnikord nad üritavad.

Loomulikult ei olnud transfeeriputka ega info avatud, saalijuhatajat polnud olemas ja kolm miilitsat olid hõivatud ühe kaukaaslase kiusamisega. Kui nad olid kindlaks teinud, et mind kaitseb Shengeni leping ja viisavabadus Ukrainaga, selgus, et neil on käsil tähtsad asjad ja minuga tegelda pole aega. Otsustasin minna tagasi piirikontrolli ja nõuda enda laskmist kohvri juurde teadmisega, et tõenäoliselt istun järgnevad seitse tundi check-in-i oodates selle otsas.

Tund oli möödas aga piiril ootas endiselt mitukümmend Jerevani lennuki kaukaaslast, kes polnud suutnud veel tõestada oma õigust Ukrainas olla. Lõpuks nad kõik seda suutsid (ilmselt mõjuvate vahenditega, sest paljudega tegeldi individuaalselt eri paigus). Taas kord küsis sama tüdruk mult kutsujat ja viibimiskoha aadressi ja kui soovitasin panna peapostkontori või uulitsa Pobedõ 8, sest igas endast lugupidavas linnas selline tänav ikka on, andis ta alla ja pani passi lubatempli.

Pagasilindil ootas kolm kompsu, nende seas minu oma pole. Pagasiteenistuse ruum oli täis tuliseid mägede poegi, kes nõudsid a) Jerevani lennukilt kadunud kohvreid – seni polnud suudetud kindlaks teha, kas ja kus need Jerevanis on. Mägede pojad kahtlustasid, et need pandi siiski  lennukisse, aga nüüd ei anta kätte; b) tõde ja õigust – miks neid piirikontrollis mõnitati ja omalt poolt ei suudeta elementaarset teenust tagada; c) kogu selle segaduse eest vastutajat – keda ei ole kunagi võimalik leida, liiatigi veel ortodoksse maailma suurima püha varahommikul.   

Aga häda oli suur, sest osa oli juba lennukitest maha jäänud, osa jäämas, kohvritesse olid jäänud - tähtsad tööpaberid, raha, autojuhiload, pass!, insuliinisüstid, mida on vaja ataki vältimiseks 10 minuti pärast. Kuna minul ei olnud neid probleeme ja järjekordade küünarnukivõitluses olen ma luuser, istusin maha ja hakkasin kuduma, demonstratiivselt. Millegipärast pidid kõik kohvri kaotanud deklareerima oma valuuta ja kinnitama, et turvakontrolli läbinud käsipagasi hulgas ei vea nad relvi, kultuuriväärtusi, loomi ja muud keelatut ning läbima tollikontrolli.

Seitsmes õpetus: lase ametnikul täita vorm sinu etteütlemise järgi, vastasel korral tuleb seda tõenäoliselt mitu korda teha.

Mul polnud enam kohvrit, mida valvata, ilm paistis ilus ja aega lennuki väljumiseni oli veel kuus tundi. Järsku siiski linna? Tolliametnik, lahke mees, vastas ka mu küsimusele linnamineku transpordi kohta ning ühel hetkel teatas, et võib mu ise takso hinnaga kohale viia ja tagasi tuua, kui ma talle helistan. Talle ei olevat probleem tunniks-paariks tollist ära käia kasvõi mitu korda. Jätsin talle selle lootuse, sain küsimise peale autorendist Kiievi kaardi, leidsin bussi, metroo, trolli ja Lavri kaunid kirikud, mis nii tähtsal pühal kõik tasuta külastada olid, ning tagasiteel metroost lennujaama musta takso poole odavamalt kui ametlik buss sinna minnes (kes ilmselt lihtlabaselt tõmbas).

Kaheksas õpetus: küsi teed pidevalt ja erinevatelt inimestelt.

Üheksas õpetus: ametlikus transpordis nõua piletit.

Taas lennujaamas, check-in'i aeg on alanud ja kotis tax-free-joogid ja lõhnad, mida nüüd kindlasti käsipagasiga kaasa ei lasta. Pakkisin kõigi käepäraste vahenditega: kollane jope, sall, mis seni tervist päästis, Kiievi kaart jm. ülearune paber. Vähem kui poolesaja krooni eest sai see kõik veel kiletatud. Onud tegid hoolsat tööd kui selgitasin, et joogid on vaja päästa. Olin lootusrikas, kuni koti põrandale panin ja kolksu kuulsin. Ilmselt oli mu polsterdus kiletamise käigus paigast nihkunud aga teha polnud midagi. Ehk nad seda nurka siiski ei taba. Andsin koti ära ja läksin lennujaama. Mida aeg edasi, seda väiksemaks kahanes mu lootus oma kotti veel kunagi näha, sest riknenud pagas kõrvaldatakse. Sama hull oli teine hirm, et Tallinnas pagasilindil sõidab mu kott, kust niriseb punast veini. Kohutavalt piinlik.

Tõesti on Kiievi lennujaamas normaalsed baarid ja head poed, rääkimata tax-free suurepärastest hindadest. Tegin seal kurva näoga aega parajaks ja lahked müüjad küsisid, kuidas nad saavad mind aidata. Kui ütlesin, et ei kuidagi, sest mul on transfeer Riiast Tallinna, teatasid nad, et nõuetekohaselt pakituna võib üle viia ühe ühiku kanget ja kaks lahjat alkoholi. Tahtsin uskuda, sest koti õnneliku saatuse osas olin kaotanud juba igasuguse lootuse.

Uus lootus püsis Riia turvakontrollini, kus leidsime tüdrukuga üksmeelset, et liitrit viina ja pudelit šampust ei suuda ma kohapeal ära juua. Kuna kaotada ei olnud midagi ja aega oli pool tundi, siis otsustasime ühiselt, et jõuab need kaks pudelit ära pakkida ja pagasisse anda. Seekord olin juba targem, ostsin Alla Pugatšova kaanepildiga paksud ajalehed, rullisin pudelid sisse ja köitsin kokku. Kahjuks ei olnud enam olemas kiletamisteenust juhatatud kohas, aga kotipoest anti suur kilekott. Kõik see osutus asjatuks, sest selgus, et mul on juba üks ühik pagasit sisse tšekitud, mis sest, et see vaid mõni kilo kaalus. «Be my guest,» soovisin Riia check-in'i tüdrukule pudeleid ulatades. Ja lõpuks oli seekordne kaotus vaid 12 €. Olgu see minu abi majanduskriisis vaevlevale Lätile.

Tallinnas registreerisin uuesti pagasi kadumise Jerevani lennukilt. Seisin pooleldi seljaga pagasilindi poole, et oodata kuni kõik kohvrid on tulnud ja teatada teise koti kadumisest, kui järsku oli see mu kõrval – ei nirisenud. See ei saa ometi olla tõsi ja ega olnudki, lihtsalt kott oli hästi kiletatud. Kolmest pudelist kaks olid terved, lisaks ka lõhnaõlid. Must sall elas punase veini üle aga kollane jope mitte.

Kümnes õpetus: tax-free-kiusatusele andke järele ainult otselennul või veel kindlam, loobuge alkoholist.

Kohver saabus üheksa päeva hiljem hiiglaslikus kõvas kilekotis pealt köidetuna. Juust seal sees oli moodustanud uusi eluvorme, temaga ühinesid kõik mu riided. Konjakit jätkus kauemaks.