/nginx/o/2015/02/13/3762017t1hdc93.jpg)
Meie neli päeva vihmametsas algas Amazonase maakonna suurimast linnast Manausest. Sealsest robustsest sadamast asusime laeva peale, mis viis terve kamba turiste üle jõe (mis on nii suur, et võiks arvata, et tegu on pigem merega) ning meie teele jäi ka vete kohtumine ehk mitme kilomeetri pikkune ala, kus satuvad kõrvuti voolama Amazonas ja Rio Negro.
Nende jõgede vete erineva konsistentsi, temperatuuri ja muude omaduste tõttu on nad täiesti erinevat värvi ning omavahel nad ei segune, nii et keset vett on näha selgesti joonistuvat piiri, kus värv vahetub, ja ka käega katsudes on vete erinevust tunda. Alles mitu kilomeetrit hiljem neelab üks jõgi teise enda alla.
Meie järgmise sõiduvahendi, päevinäinud mikrobussi muljetavaldavad off-roadi-oskused juhtisid meid ühe kohaliku elamuni, mille hoovist jätkasime sõitu juba ainult oma pisikese äsjakohtunud eesti-rootsi reisiseltskonna ja meie kohaliku giidi Kennedyga väikese mootorpaadiga meie kämpingu poole podistades.
Amazonas, vähemalt sealkandis, võib esmapilgul meenutada Eestit mõne suurema metsajärve ääres. Loodus ei näe välja nagu Avatari filmist ja eksootilised loomad ei vudi ise igale saabujale sülle. Kõige olulisem kõige ja kõigi jaoks on vesi.
Pidevalt teed raiudes
Vett mööda sõita või läbi metsa kõndida on ainsad võimalused liikumiseks, autosid ega mootorrattaid sealt ei leia. Liikumine on aga suuresti seotud aastaajaga – aasta lõikes muutub veetase kümnete meetrite võrra, jättes kõige kõrgemal ajal suured metsad vee alla ning kaotades madalaimal ajal kohalike jaoks võimaluse vett mööda liigelda.
See veetaseme vaheldumine sunnib kohanema nii loomi kui inimesi. Näiteks lastele on selleks ajaks sätitud koolivaheaeg, kuna tavapäraselt mootorpaadiga kiiresti ületatavad vahemaad on nüüd vaid kõndides läbitavad ja seetõttu utoopilised. Metsloomad kolivad pidevalt madalamast metsast kõrgemale ja tagasi ning inimesed on ehitanud oma majad kõrgetele postidele või kohandanud majad vajadusel hulpivateks ehk ehitanud need hiiglaslikele puutüvedele nagu parvedele – džunglis leidub üks selleks sobiv massiivne puu, mis on samas nii kerge, et suudab terve elamu vee peale hulpima jätta.
Kogu mets näeb välja üpris kaootiline. Sel ajal, kui vesi on kõrge, tekib selle pinnale tavapärane veetaimestik, mis siis veetaseme langedes enne vee all olnud metsa peale langeb ja sinna kuivanud adru laadseks kuivab.
Lisaks sellele on džungel niigi täis kõikvõimalikke liaane ja oksarägastikku, nii et ilma pidevalt matšeetega teed raiuvate Kennedy ja meie väga toreda ja väga noore kohaliku abilise ja paadikapteni Fabiota oleks seal ringi liikuda võimatu.
Laiskloomad, ahvid, jõedelfiinid
Esimesel päeval me veel metsa ei jõudnud, vaid läksime kohe peale asjade maha laadimist ja lõunatamist paadisõidule. Nagu ma juba enne mainisin – metsloomad kellelegi sülle ei jookse, vaid on looduse poolt kingiks saadud kamuflaaži abil edukalt peidus.
Seetõttu sisaldasid meie neli päeva džunglielu ohtraid paadisõite ja metsamatkasid, mis olid kõik absoluutselt seda väärt, kui lõpuks Amazoonase metsades kasvanud Kennedy ja Fabio teadmiste ja oskuste abil mõnda looma nägime.
Esimese päeva paadisõidu suurimaks saavutuseks oli laiskloomade nägemine. Mul polnud ausalt öeldes aimugi, millised need loomad päriselt üldse välja näevad ja seega oli esimeste selliste puu ladvas lehtede vahel muust taustast eristamine päris keeruline.
Lõpuks randusime aga üht sellist tegelast märgates (jällegi, meie loomulikult ei märkaks seal üldse mitte midagi, kui Kennedy ja Fabio meile kõike sisuliselt puust ja punaseks ei teeks) ja Fabio tõi selle tüübi puuladvast alla. Täiesti kirjeldamatu tegelane!
Ta on nii naljakas ja armas ja nii aeglane, et tekib tõesti küsimus, kuidas ta üldse oma eluga hakkama saab. Saime teda kõik kordamööda käes hoida ja väike tüüp ainult naeratas kaameratesse ja otsis absoluutses aegluubis liikudes lähimat oksalaadset asja, mille abil siiski meie meeldivast seltskonnast lahkuda.
Vahepeal pidas ta üht meie seast sobivaks ja saime teada, kui suur jõud on nendes aeglastes kämmaldes. Õnneks jäid kõigil ikka kõik luud terveks.
Lisaks laiskloomadele nägime jõe ääres puude peal väikest seltskonda täpselt härra Nilssoni moodi pisikesi ahve, kes olid nii väledad, et neid ei õnnestunud isegi pildistada, rääkimata püüdma minekust, ning korduvalt ujusid meie paadi läheduses hallid ja roosad jõedelfiinid.
Peale mitmetunnist paadisõitu ootas meid kämpingus õhtusöök, mis üllatas oma eestipärasusega – nii sel korral kui ka teistel päevadel maitses kartuli-porgandi-herne hautis täpselt nagu kodus ja ühel päeval pakuti isegi kartulisalatit!
Palmiokstest katusega puitmajake
Pimeduses läksime taas paadiga välja ja seekord kaimanijahile. Kaimanid on väga sarnased alligaatorite ja krokodillidega ning kasvavad keskmiselt 2–3 meetristeks, aga meie uued tuttavad olid sealkandis hiljuti näinud ka kuni 5meetriseid.
Hinnatakse neid teistest omasugustest agressiivsemateks. Mitmemeetrised sõbrakesed libisesid ka järgmistel päevadel meie nähes jõekallastelt vette, aga seda me sel hetkel muidugi ei teadnud oodata ja suundusime rõõmsalt ning igasuguse kartuseta hiiglasuure täiskuu poolt valgustatud sõidule.
Päeval on kaimanid, nagu suurem enamus metsaelanikke, peidus, aga öösel elavad ja siis on neid lihtsam kätte saada. Kennedy oskab paljaste kätega püüda kuni pooleteise meetriseid kaimaneid ja meile näitamiseks sai ta esmalt kätte kaks paaripäevast kaimanibeebit ja siis ka ühe tigeda, umbes aastase kaimani, kes oli jõudnud juba peaaegu poolemeetriseks kasvada.
Kaimanibeebid vist veel ei teadnud, et neist saavad peagi ohtlikud kiskjad ja olid käes päris rahumeelsed, aga tige tüüp muudkui pissis kõigi peale. Lisaks väikestele kaimanitele nägime õhtuti veel lugematuid jaanimardikaid, kes kaugusest vastu kiiskasid.
Meie privaatne majake on puidust ja seal tüüpilise palmiokstest katusega, mõnusa väikese terrassiga ning just nii suurte aukudega seintes, et meile saavad külla tulla majade ümbruses massiliselt ringi sagivad sisalikud ja muud loomad. Meeldejäävaimaks külaliseks jääb üks hilisõhtune põrnikas. Jõudsime täpselt välja öelda, et huvitav, kes veel nii hilja õhtul mootorpaadiga tuleb, kui avastasime, et paadimootori hääl kostab kahtlaselt lähedalt ja põriseb hoopis meie toas maandumist planeeriv viie sentimeetri pikkune propellerputukas … Selliste ootamatuste vältimiseks toppisime magama minnes sääsevõrgu hoolikalt madratsi vahele.
Nagu takistusrada kasvuhoones – aga kõik eluks vajalik on olemas
Sääski pole Amazonases muide sugugi nii palju kui arvata võiks. See tõenäoliselt oleneb ka hooajast, aga meie seal viibides on neid näha keskmiselt vähem kui tavalisel Eesti suvel. Loomulikult oleks ilma sääsetõrjeta siiski väga ebamugav – kasutame nelja päevaga ära lausa kaks pudelit, aga kujutasime siiski ette midagi palju hullemat.
Temperatuuri osas on otsese päikese käes selline tunne, nagu viibiksid ahjus. Temperatuur ongi kogu Amazonases aastaringselt kõrge, langedes kõige külmemal ajal öösiti 20 plusskraadini. Päevasel ajal ei tule sellist jahedust kunagi ette.
Pimeduse saabudes või niiskesse metsa minnes eeldasime temperatuuri langemist, aga reaalsus on vastupidine. Kõige palavam on just hämaras vihmametsas, kus ka maa õhkab kuumust ning kuhu tuul jahutama ei pääse. Metsa minnes paneme putukate ja okste eest kaitseks selga vihmakeebid ja kummikud ja asume mööda metsa ringi tatsama. Tunne on selline, nagu läbiks kasvuhoones takistusrada.
Esimesel metsaskäigul kohtun esmakordselt elus enda peopesa suuruse tarantliga, kelle Kennedy urust välja ajab. Ta oli nii pehme ja ilus, ausalt! Loomadest näeme sel jalutuskäigul veel konni, kelle mürki kasutatakse juba ajalooliselt metsas mürginoolte valmistamiseks ja suuri musti sipelgaid, kelle mürk võib samuti tappa.
Kennedy ütleb, et vihmametsas on kõik eluks vajalik olemas. Nii näitab ta meile näiteks puud, mis kogub oma sisemusse joogiks kõlbulikku vett, ja tutvustab erinevaid ravimtaimi, mida kohalikud aktiivselt kasutavad.
Maitseme otse puu otsast Brasiilia pähkleid ja näeme, kui majesteetliku puu viljaks nad on. Saame teada, millisest viljast valmistatakse palmiõli ja nuusutame kasvavat eukalüpti. Paljud puud vihmametsas kaitsevad end, olles kaetud erinevate teravate ogadega ning kogu mets on täis erisuguseid liaane. Lõpuks näeme ka just selliseid tugevaid puitunuid, mille otsas Tarzan võis mööda metsa ringi kiikuda!
Poisid proovivad järgi nii seda kui ühe kindla sipelgaliigiga sääskede vastu võitlemist. Selleks tuleb käsi nende puu peal asuva pesa peale panna ja oodata, kuni tuhanded pisikesed sipelgad su käe peale sibavad. Seejärel tuleb nad käe peal laiali hõõruda ja sääsed ei pidavat enam seda kohta kimbutama.
Meil oli sipelgatest liiga kahju, et seda eksperimenti kaasa teha. Küll aga maitsesime põnevusega ühe puu mõrkja koore leotist, mis pidi samamoodi mõjuma. Ma ei oska öelda kas sellest ka sääskede vastu abi oli, aga pähe hakkas see jook küll sama hästi kui pokaal veini tühja kõhu peale …
Kaks aastat tagasi jõudis kohale ka elekter
Peale pikka metsaskäiku ja lõunasööki sõitsime piraajasid püüdma. Ma olen kalastamiseks selgelt liiga püsimatu ning seega püüdsin pool aega hoopis veest väljas olevatelt puude latvadelt kohalikke hapukaid marju.
Sõitsime nimelt edasistel päevadel paadiga peamiselt nendel aladel, mis jäävad kõige kuivemal ajal veetuks. Hetkel olid aga neljameetritest puudest meile näha vaid ladvad, mis moodustasid koos nende ümber kasvanud noore heina ja peegelsileda veega imeilusa koosluse.
Hoolimata oma püsimatusest õnnestus mul aga püüda lausa kaks kihvalist kala! Järgmisel päeval saime neid lõunaks süüa. Maitses minu meelest sama hästi nagu iga teine värske kala.
Peale kalastamist sõitsime ööbima kohaliku pere juurde. Tegu ei olnud aga sugugi vanaaegse hõimurahvaga. Kaks aastat tagasi jõudis sellesse Amazonase piirkonda elekter ja sellega seoses ka igasugune kaasaegne tehnika.
Meie pere magas tubadesse riputatud võrkkiikedes ja puhkas laudpõrandal istudes, aga see-eest oli neil kolm erinevat telekat! Nendest jooksid loomulikult vaheldumisi telenovelad ja jalgpall. Raske on ette kujutada, kui suur vahe on nende eludel täna ja vaid kaks aastat tagasi.
Olenemata sellest, et me omavahel keelebarjääri tõttu rääkida ei saanud, vastas Kennedy kõigile meie lugematutele küsimustele kohalike eluolu kohta ja õppisime nende kohta palju. Proovisime ka erinevaid kohalikke vilju, mille maitsed ja nimed on liiga tavapäratud, et kõiki meelde jätta. Minu suureks lemmikuks sai cupuacu, mis maitseb täpselt nagu hapud kummikommid!
Päevad täis üllatusi ja kogemusi
Ka kolmanda ja neljanda päeva vihmametsas veetsime peamiselt metsas või paadiga ringi tiirutades, aga seninägematuid loomi kohtasime harva. Kui aga märkasime ühe puu ladvas kaht maagiliselt kirevat makaud oma pesa ümbruses toimetamas, oli rõõm sellest piiritu.
Meie päevi vürtsitas korduvalt ka möiraahvi jõuramine, mille võimsat kõla on võimatu sõnadega kirjeldada. Korduvalt nägime puulatvades laisklemas laiskloomi, jõe ääres end vette libistamas mitmemeetriseid kaimane, mängleva kergusega hüplevaid jõedelfiine ja viimasel paadisõidul prantsatas sõna otseses mõttes paar sekundit peale meie möödumist puu otsast vette kogukas iguaan!
Selliseks saigi meie kahe Tallinna tüdruku tripp Amazonases. Soovitame sama tee ette võtta kõigil, kelle kireks on samuti loodus ja looduslähedased kultuurid ning loodame väga ise sinna varsti uuesti tee leida, et selle hiiglasliku maa-ala teiste salapäraste soppidega tutvuda ja imelist loodust nautida.
Rõõmsaid reisielamusi!
Vaata ka:
/nginx/o/2020/04/15/13056445t1h94ed.jpg)