Lugejate lood: ma jäin lennuõnnetuses ellu ehk ehk lennureis, mis ei unune

Ülemiste järve on maandunud mitu õnnetusse sattunud lennukit. Foto: Toomas Huik/Postimees

Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus korraldasid konkursi , kuhu oodati lugusid ebatavalistest lennureisidest. Antud lugu võitis peaauhinna.

Lennuõnnetus ja ma jäin ellu! See oli 1972. aasta sügisel, kui kogu Tartu Ülikooli algebra ja geomeetria  õppejõude kollektiiviga  (prof. Ülo Lumiste ja dotsendid Leida Tuulmets, Aivo Parring, Maido Rahula, Karin Riives) plaanis sõita Samarkanti üleliidulisele  geomeetria konverentsile. Meile lehvitama oli tulnud meie kolleeg Tallinnast  Rein Kolde. Sõit oli planeeritud Moskva  lennukiga. Millegi pärast lend hilines. Siis aga lasti sõitjad lennukise ja sõit algas. Lennuk tõusis õhku ja stjuardess soovis head reisi. Siis aga märkasime, et lennuk hakkas Ülemiste järve kohal tiirutama.  Algul ei osanud midagi arvata, siis aga stjuardess teatas, et kõigil kinnitada rihmad ja väikese rikke tõttu pöördume tagasi. Peale selle tegi lennuk veel paar tiiru ja siis hakkas lennuk kõvasti vibreerima üles-alla. See vibreerimine oli nii valus, sest õlarihm peksis  vastu õlga, siis maandus lennuk Ülemiste järve. Lennuk põrkus tugevasti vastu järve põhja. Maandudes sain (ka teised) tohutult valusa löögi vastu sabakonti. Lennuk maandus vette nii kaugele kaldast, et läks vaja kaks kraana noolt, et reisijad maale toimetada. Järve sügavus maandumise kohal oli nii suur, et lennuki trepil olles olime põlvini vees. Meenub, kuis Ülo hädaldas vees pool naljaga, et kuna viigipüksid on läbimärjad, kuidas ma nende pükstega  konverentsil esinema lähen? Mis sest, et püksid olid märjad, aga me jäime ellu.

   Mis lennukiga tegelikult juhtus, seda meile ei öeldud. Oli aga midagi väga tõsist. Stjuardess oli näost lumivalge. Pärast selgitati, et lennuk maandus järve, sest kardeti  süttimist ja ei julgenud lennuväljale maanduda. Tehes ringe järvel, lasti kütust  järve, et vähendada süttimise (plahvatuse ohtu) ja anda aega tuletõrje, kraanade ja kiirabi kohale jõudmiseks. Kui lennukist väljusime, oli kaldal näha 4-5 tuletõrje autot, veetorud püsti lennuki poole ja rida kiirabiautosid. Mööda kraanade nooli kaldale ronimine oli minu jaoks küllalt keeruline.

   Kui jõudsime kaldale, ootas seal meid veel meid saatma tulnud Rein. Rein jutustas, et ta hakkas ära minema, aga siis hakkas kohutav tuletõrje- ja kiirabide signaalide vilistamised ja ta jäi vaatama, et mis nüüd toimuma hakkab.

     Lennujaamas  anti meile uued piletid järgmisele Moskva lennukile (sinna välja müüdud piletid tühistati). Kõik lennuõnnetuse  läbi elanud reisijad nõustusid peale ühe näitleja, kes ütles, et talle aitab.

  Kokkuvõttes oli see üks õnnelikult lõppenud õnnetus.  Nõukogude Liidus õnnetusi «ei juhtunud» ja ajakirjandus sellest õnnetusest sõnagi ei kirjutanud. Minu kaitseingel pani viimasel minutil käe ette.

   Mis aga oleks juhtunud, kui lennuk tõepoolest oleks süttinud? Sellest ei taha mõeldagi. Sõitsime konverentsile, aga meil kõigil oli probleeme kõndimisega, sabakont oli nii valus. Umbes kolm nädalat oli turvavöö alune õlg sini-punane ja paistes. Ka nüüd nelikümmend aastat hiljem, kui ilm hakkab muutuma, ma tunnen, et mul on saba.