/nginx/o/2015/01/29/3715859t1ha326.jpg)
Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus ootavad lugusid ebatavalistest lennureisidest.
Lugejate lood: oodake, kuni tiiba tagasi keevitatakse ehk lennureis, mis ei unune
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen lennanud kaheksa korda ning võib öelda, et pooled korrad alla kukkunud - seda küll suhteliselt õnnelikult.
Esimene kord oli 1984, kui TU-154 lennukil hakkas lennu ajal tiib loperdama ja tuli teha vahemaandumine, kusjuures see õnnestus teisel katsel, kuna rajad olid kinni. Tiib aga loperdas järjest rohkem.
Kui olime lõpuks maandunud, siis öeldi, et jalutage paar tundi mööda Tshimkendi linnakest, me keevitame vahepeal tiiva kinni.
Kui sõit Dušanbe poole u kolme tunni pärast jätkus kuuldus peale õhkutõusmist imelikke kriginaid ja tümpse. Kui maanduma hakkasime tuli põhjus välja - esitelik polnud korralikult sisse tõmbunud ning tunniajase sõidu järel niipalju viga saanud, et enam ei tahtnud kõhu alt välja tulla. Neljandal korral, kui kütus hakkas juba lõppema, käis kõvem raks ja telik tuli õnneks välja.
Möödus pool aastat, kui pidime MI 8-ga lendama mägedesse. Poole lennu pealt läks aga üks mootor suure leegiga põlema, et plahvatust vältida, jättis piloot mootorid seisma.
Olime umbes kahe km kõrgusel ja lennukiirus helikopteriga oli kusagil 300 km /h.
Kütuse põlemise ragina, helikopteri värina ja katkendliku sireeni vahele vilkusid salongis tulekahju olemasolu meelde tuletavad oranžid tuled «Požar».
Piloot suunas lennumasina nina otse maa poole ja maapind hakkas tohutu kiirusega lähenema - jalad tõusid põrandalt lahti ja tekkis vabalangemise tunne. Kõhu alt võttis õõnsaks -
haarasin laes olevatest käsipuudest. Mõtlesin, et nüüd siis ongi kõik. Loetud sekundite pärast suutis piloot helikopteri järsu pöördega maa suhtes horisontaalasendisse viia.Toimus kokkupõrge maaga nii, et tiivad põrke käigus tolmu üles kütsid - seda mitu korda järjest. Helikopter kõikus siia-sinna, kuid ei läinud külili. Süda pumpas nii kõvasti, et seda oli füüsiliselt kuulda. Iiveldas nii kõvasti, et ajas oksele.
Umbes kahe tunni pärast, kui lendur ja abipiloot olid näpitsate ,traadi ja isoleerpaelaga lennumasina ära parandanud, tahma maha nühkinud, akudelt suure vilina ja raginaga helikopteri käima sundinud - jätkus reis uue hooga.
Küll oli kehva tunne uuesti sellese lennumasinasse astuda ja lendu veel 20 minutit «nautida».