Lugejate lood: imeline India ehk lennuseiklus, mis ei unune

New Delhi lennujaam. Foto: AFP/SCANPIX

Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus ootavad lugusid ebatavalistest lennureisidest.

Imeline India

2013. aasta talvel pidime sõitma Indiasse. Varahommikul, veidi pärast plaanilist maandumisaega hakkas lennuk Delhi lennujaama suunas laskuma, kuid maandumist ei tulnud. Selle asemel hakkas lennuk tegema õhus tiire ja poole tunni möödudes kogus uuesti kõrgust. Lennuki vahekäigus kõndisid kiiresti edasi-tagasi kramplikult naeratavad stjuardessid. Lõpuks haaras üks neist mikrofoni ja ütles: «Kuna Delhis on tolmutorm, ei saa me maanduda, seetõttu oleme sunnitud edasi lendama Ahmedabadi.» Vaatasime reisikaaslastega kõhklevalt üksteisele otsa ja üks meist prahvatas: «Ahmedabad asub ju Pakistanis! Me oleme vist kaaperdatud!» Inimeste näod muutusid ärevaks: juba lihtsalt fakt, et minnakse maanduma teise riiki, oleks ebatavaline, aga et veel Pakistani! Midagi peab olema ikka väga valesti. Keegi kobises arglikult: «Kas see Ahmedabad on ikka Pakistanis?» Maakaarti järelekontrollimiseks kusagilt võtta ei olnud, niisiis väljendusid inimeste erinevad reaktsioonid teadmatusele: üks tegi nalja, teine palvetas, kolmas võttis klõmaka napsi. Pärast ligi kahetunnist lendamist hakkas lennuk taas laskuma. Äkki tõusis püsti üks tõmmu mees ja hakkas stjuardessile midagi ärevalt seletama. Stjuardess kõndis kiirelt piloodikabiinini, konsulteeris seal hetke, tuli tagasi ja laiutas käsi. Mees hakkas temaga veel tungivamalt rääkima. Paratamatult tuli nii mõnelgi seda pantomiimi vaataval eurooplasel pähe mõte, et nii näevadki siis välja läbirääkimised terroristidega. Kui stjuardess minust möödus, peatasin ta ja küsisin, mida see mees tahab. Stjuardess: «Ta elab Ahmedabadis ja tahab siin maha minna, aga turvanõuete tõttu ei ole lubatud kellelgi väljuda ja me peame ta tagasi Delhisse viima. Aga selleks ajaks, kui me Delhisse jõuame, on tema Ahmedabadi minev lennuk juba lahkunud. See teeb talle arusaadavalt tuska.» – «Aga Ahmedabad... see on ikka Indias või?» lisasin ebakindlalt. Stjuardess: «Jaa, muidugi. Me lendame siia väga sageli, kui meile Delhis maandumisluba ei anta.» Nüüd oli saabunud mõningane selgus. Lennuk maandus. Kuid siis algas ootamine. Turvanõuete tõttu pidid kõik istuma oma kohal. Olin üsna lennuki lõpus ja märkasin, et stjuardessid avasid lennuki tagumise ukse, läksin vargsi nende juurde värsket õhku hingama, sinna tuli ka seesama Ahmedabadi mees. Niipea, kui oli selgunud, et ta pole mingi terrorist ja Ahmedabad ei asugi Pakistanis, ei olnud tal loomulikult enam üldse terroristi nägu, vaid ta oli lihtsalt üks tore ja intelligentne mees. Stjuardessid ei kiirustanud meid kohtadele tagasi ajama, vaid alustasid huviga vestlust, päike paistis soojalt ja iga paarikümne minuti järel teatati, et oodata tuleb veel umbes paarkümmend minutit.

Lõpuks anti luba taas õhku tõusta ja paari tunni möödudes maandusime tõrgeteta Delhis. Kuid meie järgmine lend oli selleks ajaks loomulikult lahkunud ja mahajääjatest moodustus väike kirju seltskond, mis otsustas uurida, kas äkki on võimalik hilinemise tõttu vähemalt mingit kompensatsiooni saada. Järgnes kohalik asjaajamine: pöördusime ühe lennujaamaametniku poole, kes kuulas meid ära ja saatis oma ülemuse juurde. Ülemus kuulas meid ära ja saatis edasi oma ülemuse juurde. Ja see ülemus muidugi helistas järgmisele ülemusele. Meie muudkui vantsisime oma raskete kottidega ühest lennujaama servast teise, kuni meil kadus järg, kes on kelle ülemus ja kas nendel ponnistustel üldse mingit mõtet on. Meie seltskonna venelannadest liikmed soovitasid, et peaksime ametnikke sõimama, üks (vist) iirlannast esoteerikahuvidega neiu soovitas, et peaksime koos mantraid lugema. Kumbki nendest meetoditest vist aitas, sest lõpuks ütles üks ametnikest otsustavalt, et meie probleem on lahendatud: nad ei saa küll pakkuda meile öömaja ega piletite kompenseerimist, aga nad saavad meile õhtusöögi välja teha. «Tulge minu järel!» Marssisime oma pampudega taas kord läbi lennujaama, kuni jõudsime välja pimedasse nurgatagusesse, sealt liikusime veel mingit valgustamata tunnelit pidi, kuni saabusime hämarasse saali, milles olid mõned plastlauad ja toolid. Ametnik läks mingite saali servas ootavate tumedate kogude juurde ja asus nendega erutatult vestlema. Kogud heitsid meile altkulmu pilke ja siis saabus üks neist meie toidusoove kirja panema. Selleks ajaks oli minus tõstnud pead sisetunne, et siin hämaras nukataguses tasuta söömine võib kalliks maksma minna, mälus tõusid pinnale kuuldud lood sellest, kuidas reisijate toidu sisse on lisatud uinutavaid aineid... Kuigi selgus, et midagi peale chapatide, tee ja friikartulite pakkuda eriti ei olegi, pandi kõigi soovid kirja, kuid kuuldes, et mina ei taha midagi, muutusid mehed ärevaks ja hakkasid midagi omavahel ägedalt arutama. Mind püüti tungivalt veenda, et ma pean ka sööma, kuid ma raputasin kangekaelselt pead. Lõpuks järgnes käegalöömine ja mehed läksid ülejäänud tellijate soove täitma. Ma ei tea, kas mu sisetundel oli alust ja kas siis, kui ka mina oleksin nõustunud sööma, oleks lugu lõppenud teisiti, aga seekordsest söömisest kellelgi meie seltskonnast mingeid kõrvalnähte ei tekkinud. Lõpuks polegi ju tähtis see, kas linnalegendid on tõsi või mitte, vaid teadmine, et oled teinud oma turvalisuse huvides kõik, mida oskad. Varahommikul läks meie järgmine lend.