Lugejate lood: pisaratega võideldes koju ehk lennuseiklus, mis ei unune

Easy-Jeti lennuk. Foto: AFP/SCANPIX

Minu lennuseiklus on seotud Inglismaaga. Kuna mu tütar elab Inglismaal, siis käin tal tihti külas. See aga juhtus esimesel korral, kui üldse oma jala tõstsin suurele saarele.

Olin talvepuhkusel jõulude ajal Bisesteri linnas, mis asub Londonist ikka 1,5 tunni autotee kaugusel. Nemad tulevad mulle alati vastu, aga tagasi pean ise tulema. Kõigepealt rongiga ja siis väikese Easy-Jet-i bussiga Gatwicki lennujaama. Peale rongilt maha tulekut oli vaja mul minna edasi ja leida üles Easy-Jet-i bussipeatus. Tütar oli mulle printinud aadressi ja tänava, kuid joonistas mulle vastaspoolele hoopis selle bussipeatuse, kus pidi väljasõit lennujaama toimuma. Peale rongist väljumist oli mul aega kusagil üks tund. Inglise keelt rääkisin tollal kehvasti.

Otsisin üles kohviku, mille vastas pidi olema  see bussipeatus, kuid mida pole seda pole. Aeg hakkas otsa saama, nutt tuli peale, küsisin vigases inglise keeles, et kas keegi saab aidata, kuid ei. Keegi ei teadnud, kus see bussipeatus võiks olla. Nutsin juba täiega, hirm oli ikka päris suur. Suured krokodillipisarad jooksid krae vahele ja nõrkuse tunne tuli peale, et nüüd jään lennukist maha, mis saab? Viis minutit oli veel aega, ma ei saanud ka helistada tütrele, sest mobiiliaku oli tühi.

Äkki nägin, kuidas kõrval maanteel sõitis Easy-Jet-i buss, jooksin keset teed ja peatasin selle bussi kinni, nuttes küsisin bussijuhilt, et mul on Tallinna pilet Easy-Jeti lennukile, et kas tema saab mind aidata. Ta ütles, istu peale, mina sõidangi kohe peatusesse, võtan inimesed peale ja läheme lennujaama. Ta ei võtnud minult isegi piletiraha, olin vist väga õnnetu olemisega.

Oh milline õnn - on ikka vedamine, ma jõuangi koju.

Sõitsime lennujaama ja ta saatis mind check-in lauani välja, kallistas ja soovis mulle head reisi.

Küll oli hea tunne, et ta ilmus nagu taevakingitus mulle täpselt siis kui seda vaja oli. Hea rahulik oli kohe lennukisse minna, kõik oli jälle hästi.