:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
/nginx/o/2010/08/18/419583t1h8798.jpg)
Tänavu 170. sünnipäeva tähistav kuurort kogus omal ajal kuulsust ravimuda ja mineraalveega ning seetõttu kujuneski tema hellitusnimeks mudakuurort.
Mudakuurort Kuressaare
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval võib Kuressaaret nimetada ka puhkusepealinnaks, sest siin tegutseb seitse veekeskust, kus saab aasta ringi tervist turgutada.
«Meie linn kannabki terviselinna tiitlit, sest ümber selle rajatud jalgratta- ja rulluisuteed pakuvad suurepäraseid võimalusi sportida looduses,» räägib Kuressaare kultuurinõunik Heli Jalakas. «Rannamõnude ja meresõidu nautlejate päralt on heakorrastatud rand ja jahisadam, sisukalt saab meelt lahutada muuseumides, näitustel, kontsertidel jm.»
19. sajandil avastati Kuressaare lähedal tervisemuda, mis sobib krooniliste põletike raviks, ja peagi tekkis maa-arstil Gottfried Eduard Normannil idee rajada linna mudaravila. Esimene omalaadne valmis juba 1840. aastal, teine 1876 ja kolmas 1883. Peagi kujunes linn populaarseks kuurordiks.
«See tekitas vajaduse parandada ka siinseid puhketingimusi,» ütleb arhitektuuriloolane Liivi Künnapu. «1861. aastal rajati endise kalmistu kohale park. Kuursaal, mille autoriks oli linnaarhitekt C. Lorenzon, tehti pargi serva vallikraavi äärde. Historistliku puithoone ehitamisega alustati kevadel 1888 ja kaheksa kuud hiljem oli pidulik avamine.»
1894. aastal valminud Roomassaare sadama kaudu tõid liinilaevad Kuressaarde puhkajaid Riiast, Pärnust, Stockholmist, Helsingist ja Tallinnast. 20. sajandi alguses ulatus siinsete puhkajate arv juba 3500ni. Eriti hinnatud oli paik kultuuriinimeste seas, selle kinnituseks kuulutas kirjanik Anton Hansen Tammsaare ajalehes Vaba Maa: «Iga heebrealane loeb oma õnneks elus kordki Jeruusalemmas käia, muhameedlane Meka-Kaabas palvetada, eestlane aga (kui ta elab Anno Domini 1920) Kuressaares mudavanne võtta.»
Kena kuurordielu muusikalise meelahutuse, teatrietenduste, kireva kohvikuelu ja lustilise promeneerimisega kestis Kuressaares 1940. aastani. Teises maailmasõjas hävis linnas kolmandik eluhoonetest, mudaravilad suleti ja Saaremaa muudeti piiritsooniks.
«Alles 1965. aastal avati Kudjapel Mereranna kolhoosi mudaravila ja 13 aastat hiljem viidi protseduurid üle vastavatud Kuressaare sanatooriumi, mis nüüd on ümber nimetatud Saaremaa spaahotelliks,» selgitab kohaliku kuurordi 170. sünnipäeva projektijuht Reet Truuväärt.
«Saaremaa spaad tuleb tunnustada kui ajaloolise järjepidevuse hoidjat, see on ainsana jäänud klassikalise mudaravi ja mineraalveega ravimise juurde. Muide, Kuressaares on kaht sorti mineraalvett – üht kasutatakse vannides ja teist soovitatakse juua.
Omal ajal hindasid kuurordi külalised lisaks mudale, mineraalveele ja mereõhule ka värskeid piimasaadusi, sest tollal arvati, et alvareil rohtu söönud lehmade piim pakatab kasulikest mineraalidest jms.»
Väärika ajalooga Kuressaare magnetiks on alati olnud ka keskaegne piiskopilinnus ja klassitsistlik südalinn, mis 1973 võeti riikliku kaitse alla. Linn saigi alguse arvatavalt 13. sajandi teisel poolel just seoses piiskopilinnuse rajamisega, kirjalikes allikates on linnuse ümber tekkinud asulat mainitud 1424. aastal. 1563. aastal kehtestas hertsog Magnus Saare-Lääne piiskopina seal Riia linnaõiguse.
Praegu tegutseb Kuressaare piiskopilinnuses, mis on keskaegse Liivimaa kõige paremini säilinud kaitseehitisi, Saaremaa koduloomuuseum, seal korraldatakse kunstinäitusi ja kontserte.
Tänaseks on restaureeritud vanalinna ja moodsate veekeskustega linnast kujunenud puhkajate paradiis, kus võib aega veeta spaas, golfirajal, purjetades jm, muu hulgas ka 28. augustil Raiekivi säärel tähistataval muinastulede ööl.