Leedu külas on lehmad ja hobused au sees

Foto: Pm

Valgevene piirist mõnesaja meetri kaugusel asuvas Kaniūkai külakeses elav Irina Voicehovič peab lehma ja kanu, aga mõnegi külanaise liikumisvahendiks on endiselt hobune. Voicehovičil on Volkswagen Passat, aga juhilubadeta naised sõidavad turule ja naabrimutile külla endiselt hobusega.

Lukašenka on siin toppinud oma karvase käe minu rahakotti ja lülitanud telefoni Valgevene mobiilsidevõrku, et langeksin esimese siseneva kõne minutihinna ohvriks.

Voicehovič on valgevenelane, õigupoolest kunagi Valgevenest Leetu kolinud poolatar, kelle mees on kohalik poolakas. Kohalikud ütlevad, et nende poola keel on nii-öelda riigipoolakate keelest erinev. Siin on külad, kus räägitakse vastavalt olukorrale valgevene, vene või poola keeles.

Selle enne sõda Poolale kuulunud rajooni elanikest 80 protsenti ongi poolakad. Leedus kokku elab muide venelasi vähem kui poolakaid, keda on siin ligi seitse protsenti. Fotograaf Arturil on kohalike poolakatega kõva klapp ja jutt jookseb, sest temagi juured ulatuvad Poolasse.

Sellal kui Eestis on ühelehmapidajad kadumas, on oma lehm nii Voicehovičil kui ka teistel külanaistel. «Mul on ka sead ja kanad,» ütleb ta. Eestis on kadumas ka käsitsi tehtav heinasaad, Leedust leiab neid külluses. Aga noored ei taha Voicehoviči jutu järgi enam loomade pidamisega tegeleda.

Kes tahab, see teeb
Keset Kaniūkai küla on tänav, mille ääres asuvad majad aiakestega. Leedust leiab ka Eestist tuttavaid hajatalusid. Voicehoviči tütar ehitab endale parajasti uut maja ja selle vundamenti nokitseb teha kaks meest, sellal kui ülejäänud neli istuvad niisama kõrval, ajavad juttu ja teevad suitsu. Talveks on maja katuse all, selles on mehed ühel meelel.

Voicehovič ütleb, et kes tahavad maal elada, need elavad normaalselt. «Aga loodrid ja joodikud elavad muidugi nii, et ega kivi vee peal käi.» Kui aga keegi tahab teha palgatööd, tuleb tal Voicehoviči jutu järgi minna pealinna Vilniusesse. «Paljud lähevad muidugi välismaale – näete, selles majas ja seal küla lõpus ühes majas elavad inimesed töötavad praegu välismaal.» Leedus on välismaale lahkumise probleem võrreldamatult suurem kui Eestis. Voicehoviči tütar elas Vilniuses, aga kolis maale tagasi.

Voicehovičil on kaks õde, üks neist on juba pensionil, aga töötab ikka ühes Vilniuse toidukohas. «Teine õde lõpetas polütehnikumi ja jäi vahepeal töötuks,» räägib ta. «Nüüd töötab ta Vilniuses lõõtsabussi juhina ja teenib kuni 5000 litti (22 500 krooni – toim) kuus. Vilniuse bussipargis töötab praegu kahesaja naise ringis.»

Voicehoviči mees on aga merel ja naine näeb teda harva. «Elada on vaja ja mis mõtet on õiendada valitsuse kallal,» küsib ta. «Üritame ikka oma perega hakkama saada. Ostsin lehma, et ei peaks piima poest ostma – mul on ju lapselapsed ja tahan neile anda oma lehma piima. Kõik teen üksi, ainult traktoriga ise ei sõida ja kombaini tellin.»

Voicehovič kasvatab kõik talvetoiduks vajaliku oma aias, nii et poodi on tal vähe asja. Isegi vilja kasvatab too vägev leedu-valgevene-poola naine. «Näe, teiegi töötate ajalehes ja saate selle eest raha! Aga mõned inimesed kaeblevad, et elu on vilets. Ja kes on selles süüdi? Nemad ise!»
Ühel naisel külas mees joob. «Aga naine ei joo ja võiks ju mõned lilledki maha istutada. Minagi olen grupi peal ja võiks jalad seinal vedeleda.»

Voicehovič kiidab oma tütart. «Tema oskab tööd teha – korjab seeni,» räägib ta. «Korjasime siin eile koos terve õhtu ja teenisime seente eest kokkuostjalt 100 litti (üle 450 krooni – toim).»
Varem käis külas kõva salakaubavedu ja Valgevene odavat viina veeti üle piiri, aga nüüd on selle äriga kehvad lood. Voicehovič veab meid päris piirile, kust Valgevenesse jõudmiseks oleks vaja ületada kitsamat sorti jõgi ja õhkab seal kodumaa järele.

«Meil oli nii, et mitte meie ei õppinud leedu keelt, vaid leedukad õppisid vene keelt, sest mina oskan niikuinii leedu keelt,» räägib naine, kes unistab, et kunagi pääseb ta kodukanti ilma kalli viisata.
Elu on Voicehoviči arvates Leedus praegu hullem kui Valgevenes. «Siin ei ole osadel majadel isegi mitte normaalset aeda, aga Valgevenes on aiad korras. Sealne maaelu on lihtsalt ilus!

Teed ja majad on korda tehtud ning mahajäetud majad lammutatakse maha. Viletsaid maju sealt praegu ei leia, küll aga meie külast. Aia järgi saab juba aru, mis inimesed majas elavad,» ütleb naine.

Eestis on elu Voicehoviči teada viletsapoolne. «Esimese mehe sugulane elab Eestis, Tallinnas,» jutustab ta. Voicehoviči tütar lisab, et venekeelse elanikkonna elu olevat tema teada Eestis kehvake. Kohe näha, mis suunas kiikab teleriantenn.

Enne Kaniūkaisse jõudmist satume veidi suuremasse Kalesninkai külakesse, kus on kaks väikest poekest. Ostan siit kaks pudelit Valgevene õlut, mis on täitsa nitševoo.

Seegi küla on poola küla, mille kauneimaks ja hoolitsetumaks ehitiseks on kahe võimsa torniga kirik. Poisid putitavad vana motikat ja traktor naaseb põllult. Ühe aiakese õunapuu all magab kitsetall, kes teeb silmad lahti alles fotoaparaadi esimeste klõpsatuste peale.

Ehkki külanaiste jutu järgi võetakse siingi kärakat ja parajasti on laupäev, ei näe ma täna ega järgmiselgi päeval Leedu külatanumail ainsatki kakerdavat tüüpi, nagu Eestile nii omane. Tundub, et siin puudub ka poe ees joomise ja targutamise komme. Esimesed kakerdised ilmuvad välja alles Lätis.

Need on vist küll esimesed poed sel reisil, mis pole Maximad ega Ikid. Siit leiab kõike esmavajalikku alates naeltest ja lõpetades rinnahoidjaga. Tagasihoidliku kundede vooga tegelevad Diana Slumska ja Irena Malinovska.

Malinovska ütleb, et viin on kohalikele kõvematele kõridele enamasti liiga kallis ja sestap kulistavad nad kangestatud 18-protsendilist õunaveini. Tegelikult käib asi nii: kui on raha, siis juuakse viina ja lonksatakse peale seda veini, nagu meil kanget õlut. Kui raha on vähe, siis klapitakse kamba peale ainult vein.
Liviko Leedut vallutamas
Malinovska läheb leti juurde ja näitab poe kõige minevamat viina, mis ei ole toodetud kusagil mujal kui Tallinnas Livikos. Viina leedukeelne nimi on Kalavijo ja sellel on lakooniline pruun silt.

Hiljem tunnistabki Liviko müügidirektor Rangar Kits, et too kärakas on Leedu turu Lauaviina analoog.
Liviko viin ongi tema hinnangul Leedus müüduim väiksemates maapoodides, sest suurtes Iki ja Maxima kettides on Eesti hundijalaveega keeruline silmapaistvale kohale pääseda. Küll aga löödi Leedus hiljaaegu kokku erinevad müüduimad alkoholikategooriad ja müüduim likööripudel oli 0,2-liitrine Vana Tallinn!

Poodi tulnud pensionär Vanda Radkevic ajab mõnegi eesti pensionäriga sarnast juttu – töötasin aastakümneid kolhoosis nii, et käed rakkus ja selle eest tasuks siis selline elu!

Enam kui 30-aastase staažiga Radkevic saab meie rahasse ümberarvutatuna 3400 krooni pensioni.
Vahepeal sorkab müüja Malinovska vahele, et pensionäril on siinkandis vähemalt kindel sissetulek – tema peab toitma naeruväärse palga eest töötu mehe ja kaks last.