/nginx/o/2014/10/30/3477073t1h04d1.jpg)
Kui suvel tekib hinges seletamatu ärevus ja toanurgas tuletab end meelde seljakott, siis tuleb vist asjad pakkida ja minna midagi uut avastama. Egiptusse ei taha, Maroko pole ka see. Lihtsalt liiga palju rahvast. Kuhu siis?
Retk saami radadel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läheks hoopis kuhugile põhja poole. Arvuti tööle ja pärast usinat uurimist on Lapimaa leitud. 1350 kilomeetrit Helsingist põhja pool asub Sevettijärvi. Sealt algavad ja sinna jõuavad tagasi mitmed matkarajad.
Infot napib, ju pole siis eestlased veel vanu saami radu avastanud. Kahe juhiga sõites võttis Lõuna-Soomest järve äärde jõudmine aega poolteist päeva. Polaarpäev lubab rännata kasvõi ööpäev läbi ja nii asumegi teele kohe pärast Sevettijärvi juurde jõudmist. Pargime auto, pakime kotid ja minek. Kell on 19.00, seljakott tundub jube raske ning jalad on kanged pärast pikka autos istumist. Rada aina tõuseb ja tõuseb.
Keskööl olime metsa piirist väljas ja lagedal sattusime tihedasse udupilve. Kõle tuul, uduvihm ja üksikud lumelaigud. Selline oli siis meie esimene telkimiskoht. Hommikul oli vaade seda uhkem. Milline avarus, ei ühtegi «suitsu».
/nginx/o/2014/10/30/3477075t1hc1e2.jpg)
Lõuna paiku saabusime kauaoodatud järvede piirkonda. Tee tundub seal matkates pikk, kuna kivide vahel ronides, jõgesid ja soid ületades on liikumiskiirus väike. Ametlikud lõkkekohad on väga hästi üles ehitatud, on korralik lavats, lõkkekoht, palkidest küttekuur sae ja kirvega ning korralik kuivkäimla.
Igal lavatsil asub külalisteraamat pliiatsiga, kus on soovitus kõigil end sisse kanda. Kui midagi peaks juhtuma, on sealt võimalik kindlaks teha, kes siit viimati läbi läksid ja kuhupoole suundusid.
/nginx/o/2014/10/30/3477071t1h08be.jpg)
Nende märkmete lugemisel selguski, et eestlasi seal käinud pole. Leidsime raamatust saame, soomlasi, prantsuse paari ja lisaks veel ka kahe läti noormehe sissekanded, aga ei ainustki eestlast enne meid.
Matkarada on ääretult vaheldusrikas ja seda ümbritsevad sajad, kui mitte tuhanded järved. Kohati viib rada piki seljandikku, mille laius vaevalt 40–50 meetrit – ümberringi järved, järved ja veel kord järved. Kokkuvõttes võib öelda, et kolmandik maad ja kaks kolmandikku vett.
Matka keskpunktiks oli plaanitud Näätämö ja sealt piki samanimelise jõe kallast tagasi algpunkti. Seal kohtusime ka pärismaalastega – saamidega. Esmalt kippus jõekaldal meile kallale rebasenäoga koer või oligi tegu kodustatud rebasega, kes seda täpselt teab.
/nginx/o/2014/10/30/3477077t1hd190.jpg)
Puude vahel oli mingi suure telgi sarnane ehitis, kus lõkkel tegi süüa vägagi omapärane härrasmees. Küsimuse peale, kas oleme õigel teel, hakkas ta saami keeles lobisema, millest aga meie ei suutnud midagi tarka aru saada. Üritusele soome keeles suhelda vastas ta paari soome, paari ingliskeelse sõnaga. Saime aru, et kaardist polnud tal mingit arusaamist ja et kala veel ei ole.
Kala pidavat tulema paari nädala pärast. Siis tulevat ka karud ja linnud ja temalgi on siis pidupäevad. Ta pidavat seal aasta ringi elama.
Kuidas ja mida seal talvel teha, ei oska meie kuidagi arvata. Kliima on seal ju kaunis karm. Nii me siis rühkisime ühe laavu juurest teiseni higi pühkides ja rakkus jalgu lappides. Seljakotiga päeva pikkuseks tuli tavaliselt kaheksa kuni kümme tundi, siis korralik õhtusöök sellest, mida kaasa tassitud. Lõke nauditud, veeprotseduurid tehtud, telk üles ja tuttu. Viimased päevad kostitasid meid tubli vihmaga. Vett tuli ülevalt ja alt, jõgedes kippus vesi tõusma ja temperatuur langes +3 kraadini.
/nginx/o/2014/10/30/3477079t1haecb.jpg)
Lõpp hea, kõik hea. Saime kuhjaga vahvaid elamusi ja ka ennast proovile panna. Algajal matkajal soovitan minna ainult kogenud juhi saatel. Veel tahaks suure tänu öelda Soome metsavalitsusele.
Väga hästi on tehtud lõkkekohad ja märgitud matkarajad. Matkajaid käib seal vähe. See tähendab, et mõnel kuul ei ole seal peale põtrade vist keegi käinud. Matk oli ilus – avaruse ja loodusenautija maiuspala.
/nginx/o/2014/10/30/3477081t1h73a8.jpg)