Reisikogemus: emotsioon müüb igal alal

Üks veinireiside võlusid on see, et saab proovida veine, mida Eestis ei leia, ja see teadmine teeb need veinid eriti magusaks. Foto: Erakogu

Viimased 13 aastat olen igal aastal vähemalt korra veinireisil käinud. Üks nende reiside võlusid – nagu iga teise hobiturismi puhul, olgu see golfimäng, maratonijooks, linnuvaat­lus või miski muu – on see, et saad alati emotsionaalse laksu.

Hiljutine veinireis viis mind Saksamaale, pisikesse, kuid kuulsusrikkasse Rheingau ja Pfalzi veinipiirkonda. Kui veel paar kümnendit tagasi oli ka meil Saksa vein tuntud peamiselt magusa veinina (Liebfraumilch), siis 19. sajandi keskel oli parimatel Saksa veinidel sama hinnatase Bordeaux’ tippmõisate omaga. Kaks maailmasõda tegid oma töö ning vaenlastelt ei tahetud veini osta.

Võimatu on mitte innustuda ja mitte suhtuda sümpaatiaga inimestesse, kelle tegemistes peegeldub ehe entusiasm ja siiras pühendumus. Paar tõdemust viimasest reisist.

Weingut von Winningus nägin esimest korda, kuidas juht sõna otseses mõttes jooksusammul läks meile uut pudelit tooma, kui meie küsimused teda kõnetasid ja ta arvas, et võiks tuua meile proovida veel üht ja teist veini.

Kui alguses võiski tema liigne hoolitsus võõrastav tunduda, sulas meie veinituristide grupp lahkuse paistel kiiresti. See on üks näidetest, et väline esmamulje vastuvõtja isikust on petlik, ja näitas ka, kui kardinaalselt on võimalik oma käitumisega (loe: pühendumisega) kuulajaid mõjutada.

Seevastu 80-aastane dr Franz Werner Michel, kes oma suguvõsa seitsmenda põlvkonna esindajana Domdechant Werneri veinimõisa juhib, selgitas väljapeetult ja põhjalikult ning tasasel, kuid emotsiooniderikkal häälel, kuidas nende majas veine tehakse ja mille poolest nende veinid erilised on. Ta juhatas paaritunnist jalutuskäiku ja degustatsiooni isiklikult. Muuhulgas tegi kummarduse meie ajaloole ja kiitis eestlaste tublidust läbi keerulise ajaloo. Kogu tema olekus peegeldus kohalolek. Vastuvõtja suhtumine jätab jälje – kui pakud lohakalt, võetaksegi sind ja sinu toodet lohakalt. Pühendumine nakatab.

Külastatud viieteistkümnest veinimõisast oli ehk kolmandik neid, mis seekordsel reisil oma suhtumisega selgelt eristusid, ja selle mulje tõi meie grupp ka Eestisse.

Selge see, et iga ekskursioonigruppi pole tervitamas veinimeister või omanik ja see on professionaalidest külastajate privileeg. Ometi mäletan ka varasematest reisikogemustest (sh eraviisiliselt), et olgu kibe korjeaeg või mitte, kui ikka mõni tähtis mõisaga seotud asjamees sinu trajektoorile sattus, siis teda ikka tutvustati ja võimalusel vahetati lühikesi repliike.

Kuigi iga töötaja on oma firma brändi saadik, on tippjuht või -juhtkond seda eriti. Saadud emotsioon kantakse ju sujuvalt tootele üle. Veinitootjad ütlevad, et hea veini saamiseks on vaja kirglikke inimesi, kusjuures rõhk on sõnal «kirg». Personaalsus müüb, entusiasm müüb, emotsioon müüb. Ehk on sellest õppida ka Eesti firmadel.