Koluvere lossi ilu ja valu

Ühes stiilis hotellitoad: NEID ilmestab ühte seina pandud tapeet ja akendest avanevad kordumatud loodusvaated. Foto: Toomas Tuul

Risti-Virtsu teel kulgejale paistab juba kaugelt silma valgete seinte ja punase kivikatusega, sajanditevanuse ajalooga Koluvere piiskopilinnus, mis on nüüd oma väärikuse tagasi saanud.

Mõte oma lossist hakkas Tiina Reivikul idanema pärast reisi Šotimaale. Lossid on vanaaegsed, väärikad ja natuke kõhedad… Eestisse naastes hakkas ta koos abikaasa Aivar Reivikuga mööda maakondi ringi sõitma ning nüüd on abielupaar koos Arvo ja Marju Oorniga Koluvere lossi omanikud – nende ühine OÜ Argonfeld ostis selle kinnisel oksjonil.

Kui veel kümmekond aastattagasi avanes siin troostitu vaatepilt, mis hõlmas metsistuvat parki, lagunenud silda ja raudaiaga ümbritsetud räämas hooneid, siis nüüd võluvad külastajaid üle Liivi jõe viiv romantiline kivisild, korrastatud park ja paisjärv ning restaureeritud piiskopilinnus, mille peavärava kõrval on Buxhöwdeni vapp aastaarvuga 1547. Kindluse fassaadid on värvitud valgeks, katused vahetatud ja siseõu sillutatud.

Suursugune õhustik

Õilsate materjalide – paekivi, tammepuidu, lubivärvide ja pabertapeetidega – viimistletud ruumides saab pulmi ja sünnipäevi pidada, konverentse korraldada jne.

Valmis on üheksa hotellituba, kohvituba ja restoran, tänapäevase tehnikaga sisustatud köök ning keldrikorrusel saunakompleks ja sigarituba.

Enam kui 3000-ruutmeetrises ehitises on aga veel palju teha, lisaks raamatukogule ja piljardisaalile ootavad oma järge kolmanda korruse hotellitoad. Lossi kandilisse torni tuleb kahel korrusel paiknev luksnumber, kindluse ümmargusse torni on aga kavandatud kontserdisaal.

Soliidseimad kohad lossis on restoran ja saalid. Esimest ilmestavad tammepuust kassettlagi, puittahveldised seintel, stiilne mööbel, sametkardinad ja kristall-lühtrid.

«Kassettlagi tekkis vajadusest ventilatsioonitorud ära peita,» selgitab sisearhitekt Ivi Piho ja lisab, et selle kujunduses rakendatud koonusemotiivi leidis ta säilinud vanadest ustest.

Restorani üldmulje on hele, ballisaalis loovad piduliku meeleolu lühtrid ja lillad seinad.

Koluvere lillade seintega saali ehib 1786. aastal lossi pagendatud Württembergi printsessi Augusta Carolina portree. Sisearhitektil kulus palju aega lossiomanike veenmiseks, et just lilla sobib 160 m² ruumi kõige paremini…

«Erksad värvid täidavad ise avara interjööri ära,» selgitab Piho, kes on maja iga hotellitoa isemoodi ja ise tooni kujundanud. Idee pärineb ühest Itaalia lossist, kus nad sõpruskonnaga ööbisid ja igal õhtul ruume vahetasid.

«Kui ta tahtis punast magamistuba teha, mõtlesime, et kes saab seal magada,» meenutavad lossiprouad. «Aga kui kõik valmis sai, kogesime võlvakendega ruumi võlu. Kui hommikul voodis silmad lahti teed, avaneb aknast imeline vaade mõisapargile.»

Kuna lossi algupärasest mööblist on praegustel omanikel õnnestunud päästa ja korda teha vaid neli tooli (need leiti ühe talu kanakuudist!), tuli ülejäänud sisustus antiigioksjonitelt osta või mööblifirmadest tellida. Pererahva poolehoid näib kuuluvat Tarmeko tugitoolidele, mille nahkkattega mudelid on kamina ees ja eri toonides kangaga hotellitubades.

Kaks aastat lammutamist

Enne sisearhitekti kaasamist tuli omanikel aga usinasti ajutisi vaheseinu lammutada ja keldritest rämpsu välja vedada. Kuna pärast riigistamist tegutsesid mõisas kuni 2001. aastani mitmed hoolekandeasutused, olid kõik suured ruumid väikesteks palatiteks jagatud ja nende vaheseinte lammutamine võttis omajagu aega.

Maja ligi 150 aknale panid Reivik ja Oorn uued puitaknad ette oma kätega, sest nii täpset tööd mehed teistele ei usaldanud. «Sajanditevanuses hoones on ju iga aknaava ise mõõtu,» selgitavad nad. Ka uued puituksed on tehtud eritellimustööna.

Kulub veel mitu aastat, enne kui Koluvere loss päris valmis saab. Aga juba praegu kogevad külalised seal omanike ja sisearhitekti loodud õdusat olemist.