Mauri Saarend: kui palju lennureis tegelikult maksab?

Pealtnäha odavale lennupiletile tuleb tavaliselt kopsakas summa lisatasude näol juurde maksta. Foto: Toomas Huik

Estraveli lennupiletite müügi direktor Mauri Saarend avaldab, kui palju tuleb odavalt ostetud lennupiletile reisi jooksul juurde maksta.

Kujutame ette kahe lapsega perekonda, kes soovib minna suvel omal käel lennureisile Euroopasse. Pereisa võtab pakkumised erinevatelt lennufirmadelt. Kuna ühe firma lennud maksavad perekonnale kokku ligi 4000 krooni vähem kui hinnalt järgmine variant, on otsus kiire ja pikemalt pakkumistesse süvenema ei hakata.

Kui kaua oodatud reisi aeg lõpuks kätte jõuab, pakitakse perekonna reisivarustus viide kohvrisse ja asutakse teele. Üllatus tabab perekonda lennujaamas – viie kohvri sihtkohta saatmise eest tuleb täiendavalt tasuda ligi 1600 krooni ja nelja inimese lennule registreerimise eest veel 320 krooni.

Sellega aga kulutused ei piirdu. Peagi on lastel kõht tühjaks läinud ja nad soovivad süüa-juua. Ka see on tasuline ja nelja inimese peale kulub kokku 600 krooni.

2500 krooni vaesem

Sihtkohta jõutakse 2500 krooni võrra vaesemana. Et sama kordub ka tagasiteel, on selle perekonna kulud 5000 krooni lisaks lennupiletite maksumusele.

Summa tundub suur ja pereisa võtab nõuks lähemalt uurida ka teisi pakkumisi. Selgub, et hinna tõttu kohe kõrvale jäetud variandil sisaldus pileti maksumuses nii pagasivedu, lennule registreerumine kui söögid-joogid lennuki pardal. Ehk kokkuvõttes osutus algselt võimsalt soodsaimat hinda pakkunud lennufirma selle perekonna jaoks märksa kulukamaks, kui esmapilgul kallimana tundunud teine pakkumine.

Näiteks kasutatud Läti lennufirma nõutavad lisatasud on kooskõlas üleilmse trendiga – konkurentsis püsimiseks vähendavad lennufirmad piletihinna osakaalu oma tuludes, suurendades samal ajal tulubaasi erinevate uute lisatasude kehtestamisega ja olemasolevate tõstmisega.

Väljamõeldud maksud

Kõik algas juba ligi 20 aastat tagasi, mil lennupileti hinnast eraldati erinevate riiklike institutsioonide kehtestatud maksud. Edasi on järgnenud jaotuskanaliga seotud kulude eraldamine hinnast, paljudel juhtudel pardateeninduse tasuliseks muutmine ja lennufirmade oma maksude kehtestamine – tuntuim neist on kindlasti kõrgete naftahindade ettekäändel juurutatud kütuselisa. Selliste erinevate maksude osakaal pileti lõplikust hinnast on pidevalt tõusnud ja võib äärmuslikel juhtudel ületada lennupileti baashinda kümnetes või isegi sadades kordades.

Euroopa Liidus ei ole enam lennufirmadel lubatud reklaamida kliendile maksudeta baashinda, mis sisuliselt on muutunud väga väheadekvaatseks numbriks. Kuid mõnel muul turul, näiteks USAs või Venemaal on selline praktika endiselt legaalne.

Ehkki Euroopa Liidu siseselt on otsene lisatasudeta hindade reklaamimine keelatud, tehakse seda siiski kaudselt. Näiteks esitlevad lennufirmad oma boonusprogramme kui võimalust teenitud punktide eest tasuta pileteid saada. Aga lubatud tasuta pileti puhul tuleb paljudel juhtudel kõik maksud kliendil ikkagi ära maksta.

Võib juhtuda, et selline «tasuta» pilet läheb kokkuvõttes kallimaks mõnest alandatud kütuselisaga kampaaniapakkumise piletist.

Seitse krooni soodust

Või jälle tollest Läti lennufirmast rääkides  – alles hiljuti oli neil Facebookis fännikampaania, kus lubati osalejatele lennupiletitelt 70-protsendilist soodustust.

Väikses kirjas tingimusi lugedes selgus aga, et soodustust arvestati ainult baashinnast, mitte maksudest ega lisatasudest. Ja baashinnad Euroopa lendudel algavad antud firmal kampaaniate raames juba kümnest kroonist. Sealt seitse krooni soodustust anda pole firmale just korvamatu kaotus.

Uus trend on lennufirmade seas on selliste lisatasude kehtestamine, mida tänaste Euroopa Liidu reeglite järgi ei pea näitama reklaamitava hinna osana. Tasuline söök-jook lennuki pardal on neist kõige kauem turul olnud võimalus. Aga lisaks võib kliente üllatada veel tasuline lennule registreerimine, äraantav pagas, istekoha valik ning mitmesugused lisamugavused lennukis – näiteks kõrvaklappide kasutamine, tekk, padi jne.

Sealjuures ei saa niisuguste teenuste hinnastamist kuidagi kulupõhiseks nimetada - pigem on vaeva nähtud selle nimel, et esmapilgul odavana tunduva hinnaga lennukisse meelitatud reisijalt ikka võimalikult palju raha juurde saada. Tõsi, mõnest sellisest lisateenusest võib loobuda, kuid näiteks lennule registreerimisest ei saa üle ega ümber.

40 eurot pardakaardi eest

Klass omaette on siin ka tuntud Iiri lennufirma, kes on reisijatele teinud kohustuslikuks tasulise check-in`i internetis. Kui reisijal ei ole aga registreerimist tehes printerit käepärast, on võimalik kasutada veel ühte põnevat lennufirma lisateenust. Selleks on pardakaardi väljatrükkimine lennujaamas, mis maksab 40 eurot ehk 630 krooni. Mõelgem natuke mis võiks olla sellise teenuse kasumimarginaal. Sama raha eest võib arvutipoe odavalt väljamüügilt osta nii printeri kui ka piisavalt paberit mitme lennukitäie reisijate pardakaartide väljatrükkimiseks.

Ka lennukis süüa-juua müües on tulumarginaalid päris korralikud. Odavlennufirma pardal ostetud sügavkülmast mikrolaineahjus ülessulatatud pitsalõik võib maksta rohkem kui õhtusöök heas restoranis. Ja väike kohver äraantava pagasina võib olla oluliselt kallim kohvriomaniku pileti baashinnast.

Lõks uutele reisijatele

Enim mõjutavad sellised tasud just vähemkogenud reisijaid ja kaitsetumaid kliendisegmente. Lühiksesele ärireisile suunduja saab märksa suurema tõenäosusega hakkama vaid käsipagasiga kui pikemale puhkusele sõitev lastega perekond. Samuti pole üksikul ärireisijal tingimata vaja kindlat istekohta lennuki ninas, aga koosreisivad pereliikmed soovivad enamasti ikka kõrvuti istuda.

Tänase olukorra lahendus on ühene: reeglid lennupiletite turundamises tuleb muuta  karmimaks. Nii nagu toidupoes tuleb hinnasildil näidata kauba maksumust ühe standardse ühiku – kilogrammi või liitri kohta, võiks ka lennupiletite puhul seadusandja tasemel defineerida standardteenuse. See võiks muuhulgas sisaldada nii mõistlikus koguses pagasi vedu, lennule registreerimist ja üle kahetunniste lendude puhul ka toitlustust.

Kui mõni lennufirma soovib, saab ta ka edaspidi pakkuda hinnaalandust standardteenuse hinnast neile reisijatele, kes lendavad ainult käsipagasiga või loobuvad söögist lennuki pardal. Kuid valiku tegemine oleks tarbija jaoks lihtsam kui ta saaks võrrelda samadele miinimumstandarditele vastavaid teenuseid. Arvestades, et lennundus on globaalne majandusvaldkond, võiks sarnane regulatsioon kehtida võimalikul laial territooriumil, näiteks kogu Euroopa Liidus.