Kaunis kääbus San Marino

Teine torn: Cesta, kus asub ka relvamuuseum. Foto: Heli Ruben

Itaalia saapasäärel särab pisikese pandlana kaunis kääbusriik San Marino samanimelise pealinnaga. Rimini ja Cattolica lähedus teeb viimasest soositud päevaekskursioonide sihtkoha Aadria mere päikeserannal puhkajatele.

Kuigi ametlikuks riigikeeleks on itaalia keel, saab San Marino linnakese kaubatänavatel peale saksa ja inglise keele edukalt hakkama ka vene ja soome keelega. Nagu kõikjal üle maailma, on müügimehed kärmed õppima!

2010. aasta rahvaloenduse andmetel on elanike arv 31 716, turiste aga voorib riigist aastas läbi ligikaudu 3,5 miljonit.

Rimini jääb vaid 30 kilomeetri kaugusele ja bussiga mööda kiirteed võtab sõit õige vähe aega. Palju muljeterohkem on aga teekond lõuna või lääne poolt üle Apenniinide lähenedes. Kitsukestelt mägiteedelt avanevad igal käänakul järjest vapustavad vaated maalilistele külakestele, põllulappidele ja metsatukkadele. Teed on head ja korraliku märgistusega, kuid kohalike juhtide uljad manöövrid võivad kaugemalt tulnul käed-jalad värisema panna. Puhkepäevadel peavad järsakute ja kaljuseinte vahele lisaks autodele ära mahtuma ka mopeedid, jalgrattad, matkajad ja muidu jalutajad.

San Marinos on Euroopa kõige väiksem töötusprotsent ja riigivõlga ei ole üldse. Üheks majandust edendavaks teguriks on kindlasti madalad maksumäärad, mis meelitavad ligi välismaiseid investoreid. Ka lähedal asuvatest Itaalia piirkondadest käiakse San Marinos tööl. Huvitav fakt on see, et San Marino kodakondsust saab taotleda vaid isik, kes on riigis pidevalt elanud vähemalt 30 aastat.

Maa ei kuulu Euroopa Liitu, kuid käibel on euro ja riigis ringleb ka kohalikke euromünte. Turistidele üritatakse neid suveniiridena kallilt maha müüa, kui aga veab, võib mõni neist näiteks toidupoes vahetusrahana näppu jääda.

San Marino postmargid käibivad vaid riigis postitatud kirjadel. Kel soovi ja pass kaasa võetud, võib viie euro eest osta suveniirviisa (riigivapiga mark ja tempel). Tegelik piir Itaaliaga on pea märkamatu, sissesõidul tervitab saabujaid tagasihoidlik silt, lahkudes pole sedagi.

Jalgpall ja vormelisõit

Kõrgeim tipp Monte Titano ulatub 755 m üle merepinna.

Riigi pindala on 61,2 km2. Kõige laiem koht 13 km, kõige kitsam 6 km.

San Marino jaguneb üheksaks omavalitsuseks (castelli’ks), nime järgi on need siis Acquaviva, Borgo Maggiore, Chiesanuova, Domagnano, Faetano, Fiorentino, Montegiardino, San Marino ja Serravalle. Lisaks turismile on olulised majandusharud käsitöö (keraamika ja tekstiil), põllumajandus (vein ja juust), elektroonika, pangandus.

San Marinol on vabatahtlik armee, Corpi Militari Voluntar, millel on peamiselt tseremoniaalne otstarve, kuid vajadusel abistatakse ka politseid.

Monte Titano ja San Marino keskus kanti UNESCO maailmapärandi nimistusse aastal 2008.

Alates 2008. aastast on San Marino erilise eduta osalenud ka Eurovisiooni lauluvõistlusel (eelvoorust edasi pääses alles 2014).

Populaarseim spordiala on jalgpall, vormelihuvilised aga teavad kindlasti San Marino Grand Prix’ võistlusi, mis viiakse tegelikult läbi umbes 100 km kaugusel Imolas, kus asub Autodromo Enzo e Dino Ferrari.

San Marino tituleerib end maailma vanimaks seni toimivaks vabariigiks (asutatud 3. septembril 301).

Legendi järgi tulnud dalmaatsia päritolu Püha Marinus (Santo Marino) Riminisse müürsepaks, kuid sattunud ristiusu kuulutamise tõttu tagakiusamise ohvriks. Koos väikese kaaskonnaga põgenenud mees Monte Titano mäele, kuhu ehitanud pisikese kiriku. Kohalik rikas naine kinkinud talle kuulunud mägise maatüki kristlikule kogukonnale ja ala hakatud nimetama San Marino maaks.

Enne surma olevat Püha Marinus öelnud oma jüngritele paar tähendussõna: «Relinquo vos liberos ab utroque homine» – jätan teid vabaks mõlemast isikust (viidates paavstile ja keisrile). «Nemini teneri – ärge sõltuge kellestki.»

Ligi tuhat aastat hiljem, aastal 1296, on märge maksuraamatus, kus tõdetakse, et «nad ei maksa makse, kuna pole varemgi maksnud. Nende pühak vabastas nad sellest».

Aastal 1291 tunnustas paavst Nikolaus IV San Marino vabariigi iseseisvust. Tasapisi laienesid riigipiirid, kuid alates 1463. aastast tänaseni on need püsinud muutumatuna.

Maad on läbi aegade vallutatud vaid kolmel korral, sedagi lühiajaliselt. Napoleon tunnustas San Marino iseseisvust 1797 ja Euroopa riigid aastal 1815 Viini kongressil.

Esimeses maailmasõjas osales San Marino Itaalia liitlasena, teises säilitas neutraliteedi.

Kultuuri- ja ajaloohuvilistele on San Marinol palju pakkuda, sest arvukates muuseumides leidub nii kunsti, arhitektuuri kui ka arheoloogiat. Riigimuuseum (Museo di Stato) Pergami lossis (Palazzo Pergami Belluzzi) oleks õige koht alustamiseks. Kes soovib teist laadi meelelahutust, võib sisse astuda näiteks vampiiride, kurioosumite või piinariistade muuseumi, needki on vanalinnas käepärast võtta.

Vibulaskeplatsi lähedalt viib köisraudtee mugavalt ja kiirelt all-linna. Kuid peab tunnistama, et kõrgemal on huvitavam.

Palazzo Publico, San Marinon linnavalitsuse uusgooti stiilis hoone ees Vabaduse väljakul seisab vabadussammas ja sealt avaneb ka suurepärane vaade silmapiiril terendava Aadria mereni.

Olulisemad kõigest on aga kolm torni Monte Titano tipus. Neid näeb nii riigivapil kui ka postkaartidel, sest just need ongi San Marino sümboliks. Jalutuskäik nendeni pole liiga pikk, kuid nõuab omajagu energiat.

Vanim torn, Rocca e Guaita, ehitati juba XI sajandil. Rocca on kujutatud viiesendisel mündil.

Teine torn, Cesta, on 750 meetri kõrgusel ja seal asub ka relvamuuseum. Kui aega napib ja on plaanis külastada vaid ühte torni, siis oleks see ilmselt parim valik.

Kolmas torn, Montale asub kõige kaugemal, on teistest tagasihoidlikuma välimusega ja ka ainus, kuhu sisse ei pääse. Montale on vermitud ühesendisele mündile.

Katoliiklikul maal on usk tänaseni oluline, seda näitab ka kirikute arvukus. Suurim on Basilica di San Marino, vanim Chiesa di San Francesco (1361) ja üks sümpaatsemaid väike, väidetavalt lausa tervendavalt mõjuv Chiesetta di San Pietro.

Ilmast ja muust

San Marino on vaheldusrikka kliimaga maa, suved on soojad ja aeg-ajalt esineb ka lumiseid talvi.

Septembri lõpus, kui San Marinosse satun, on sooja 20 kraadi, mis sobib kohati üsna järsult tõusvatel linnatänavatel kolamiseks imehästi. Kuuldavasti olnud möödunud suvi erandlikult külm ja vihmane, sestap saigi siin ära toodud kõik need kirikud ja muuseumid, kuhu halva ilma eest peitu pugeda. Aga miks mitte teha seda ka liigse kuumuse korral! Muidugi on linnas arvukalt majutus- ja söögikohti igale maitsele. Vanalinnast leiab toidupoodegi, kust tasub koju kaasa osta kohalikku veini või juustu.

Tillukest ajaloolist maad ei oska algul kuidagi ostuparadiisiks pidada, kuid seekord on välimus petlik. Euroopa Liidu välises riigis on nimelt võimalik teha tax-free-oste, kaasas peaks sel juhul olema isikutunnistus või pass ja krediitkaart. Maksuvabastuse saab üle 270-eurosest summast. Esindatud on kallid moebrändid, elektroonika ja käsitööehted.

Kokkuvõtvalt ütleksin, et üks päev San Marinos jääb ilmselgelt napiks. Tasuks tulla vähemalt paariks-kolmeks.

Arrivederci e nuovi arrivi!