T, 31.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Matkal aitab leplik meel

Sirje Niitra
, reporter
Matkal aitab leplik meel
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Alar Siku matkaseltskond läbi Eesti kulgeval RMK matkarajal.
Alar Siku matkaseltskond läbi Eesti kulgeval RMK matkarajal. Foto: Andre Kaur

Kuressaare linnapea kabinetis järjekordset Uhhuduuri rattamatka ootav Hannes Hanso räägib, et nakatus reisipisikuga juba nõukogude ajal, kui Kanada sugulaste saadetud National Geographicu ja Ranger Ri­cki numbreid sirvis. Ta mäletab, et veetis loodusajakirju uurides tunde ja mõtles, et tahaks nii väga ka ise sellistes kohtades seigelda.

Hanso senine pikim matk kestis peaaegu kolm aastat, 1994–1996, seljakotiga Eestist Austraaliasse. Uhhuduuri matkad kestavad tavaliselt kolm-neli kuud. Kas selle ajaga võib reisikaaslastest tüdida? Hanso kinnitab, et nii pole veel juhtunud. «Aga me oleme suhtlemisaltid inimesed ja reisidel kohtume lisaks kõikvõimalike tegelastega. Me ju teeme ka filmi ja suhtlema peab seetõttu palju,» selgitab ta.

Uhhuduuri seltskond on koos seigelnud aastaid. «Näiteks kaameramehe Liivoga olen koos rattamatkal olnud kokku üle aasta. Seltskond kujunes välja Pälsoni ühika sõprade ja Kolme Soni pubi klientuuri baasil. Tegime koos nii mõnedki lahedad reisid ja nii see jäi. Hiljem lisandus vana kamraad Orissaare keskkooli päevilt Kristjan Prii,» räägib Hanso.

Reiside vahel uhhuduurlased palju ei suhtle, sest kõik on väga hõivatud. «Mul on tunne, et suhtlemise tihedus ei tähenda midagi. Kui oled kellegagi nii pikalt koos olnud ja kõike jaganud, siis vahet polegi, kui vahepeal aasta otsa ei näe. Nagunii tunnetad juba esimesest hetkest, et tegu on vana võitluskaaslasega.»

Erimeelsused on pikemal matkal igapäevane asi. Hanso peab igati normaalseks, et kuuel inimesel on igaühel oma arvamus. Eesmärgid on aga ühised. «Erimeelsuste lahendamiseks pole kindlat tehnikat, tuleb lihtsalt asjad selgeks rääkida. Tavaliselt teeme mõne õlle ja siis läheb kõik juba iseenesest,» lausub ta.

Matkaseltskond on Hanso sõnul seda parem, mida kauem inimesed üksteist tunnevad. «Mida erinevamates olukordades sa inimest näinud oled, seda parem! Kodus võivad kõik väga kõvad mehed olla, aga tõsiste raskustega silmitsi seistes fassaad laguneb.»

Rollid on Uhhuduuri meeskonnal aegade jooksul paika loksunud. Otsuseid langetatakse enamushääletusega. Kuid vahel see ei toimi. Näiteks enne Afganistani ja Jeemenisse minekut otsustas igaüks enda eest.

Hansol on selle aasta matk alles ees – ta lendab täna Kesk-Tansaania Dodoma linna, kus kohtub ülejäänud Uhhuduuriga. Mägimatkaja Alar Sikk aga juba lõpetas 700 kilomeetri pikkuse matka Eestis RMK matkaradadel. Rääkisime temaga juttu 16 päeva kestnud matka eelviimasel päeva õhtul. Seltskond oli enam-vähem sama, mis kahe aasta eest, kui läbiti Ohandu-Ikla poole lühem rada.

«Peamiselt matkame sõpruskonnaga. Kuna kõik on väga tegusad inimesed, ei saa paljud tervet matka kaasa teha ja koosseis muutub pidevalt. Lõpetame viiekesi, aga vahepeal oli meid 13,» räägib matka juht. Põhigrupiga liituvad aeg-ajalt nn satelliidid. Mõni matkab nädala, teine kolm või viis päeva. Sikk nimetab «Ohandu-Ikla pundiks» kokku 20 inimest.

«Seltskond on hea, trass paika pandud, liigume graafikus ja meil on väga lõbus. Kus pakutakse, teeme sauna. Kõik tee peale jäävad järved on meil läbi ujutud. Korjame marju ja püüame järvest kala, mille koos ära sööme,» räägib Sikk.

Tema sõnul on matkamise juures oluline, et oleks aega ja ei peaks midagi ülepeakaela, kiirustades tegema. Ainult nii saab matkast mõnu tunda. Konfliktid tekivad tema sõnul äärmuslikes olukordades. «Igal inimesel on oma kiiksud, millega peab pikalt koos olles arvestama. Vahel juhtub, et minnaksegi tülli. On isegi kaklusi ette tulnud, aga siis tuleb sellega leppida ja õppust võtta,» selgitab ka väga rasketes tingimustes matkanud mees.

Et matk sujuks, võiks Siku sõnul grupil olla juht. Tema ongi viimasel ajal rohkem grupijuhi rollis olnud. Mägedes on nõuded muidugi karmimad kui lauskjas Eestis matkates. Pikale matkale minejad on tavaliselt tegusad inimesed, keda pole vaja tegutsema sundida, pigem tuleb neid tagasi hoida, kui kõik näiteks ühtaegu süüa teha tahavad.

«Kui pead mägedes kaks kuud jutti samu lõustu vaatama, siis vahel tüütab ära küll, aga koju jõudes hakkad varsti neid taga igatsema,» ütleb Sikk.
 

Märksõnad
Tagasi üles