Eesti pole veel süngeks turismiks päris valmis

Rivo Veski
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Patarei merekindlust külastanud välisturistid ütlevad, et emotsioonid, mida robustne vangla pakub, on sõnulseletamatud.
Patarei merekindlust külastanud välisturistid ütlevad, et emotsioonid, mida robustne vangla pakub, on sõnulseletamatud. Foto: Mihkel Maripuu

Endise Nõukogude Liidu liikmena pakub Eesti suurt huvi nn sünge turismi sihtkohana, kuid potentsiaal selleks on paljuski veel kasutamata, osaliselt valulike ajaloosündmuste värskuse tõttu.

«Kindlasti oleks võimalik Eestit puudutanud süngete sündmustega seotud paikade turismi arendada, kuid ilmselt pole me veel valmis diskuteerima selle üle, kas meie ühised läbielamised on asjad, mida välismaalastele eksponeerida soovime, või kas üks või teine viis sündmuste edasiandmiseks on eetiline või mitte,» ütles Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EASi) turismiarenduskeskuse tootespetsialist Jane Jakobson.

Maailmas laialt tuntud, kuid Eestis veel lapsekingades sünge turism (ingl k dark tourism – toim) tähendab traagiliste sündmustega seotud kohtade tutvustamist, mille alla liigituvad näiteks sõja- ja militaarturism.

Turismivaldkonna välisõppejõud, kes Eestit Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) Kuressaare kolledži sünge turismi suveülikooli käigus väisasid, leidis, et Eestil on palju pakkuda, kuid, et tuleks teha ka teatud investeeringuid.

USA Colorado ülikooli õppejõud Stuart Cottrell rääkis, et kui ta 2004. aastal esimest korda Eestit külastas ning Tallinna Patarei merekindlust nägi, oli ta vaatepildist lummatud.

«Ameeriklasena on end raske sellise vaatepildiga samastada. Minu esimene mõte oli, miks need kohad ei ole kaitse alla võetud ja tehtud turismi­atraktsiooniks või koguni Tallinna turismiikooniks. Hiljem sain aru, et see mõte oli naiivne – toona mõtlesid ehk eestlased veel endiselt selle peale, et minevik tuleb unustada,» arutles Cottrell.

Cottrell lisas, et kahel korral, mil ta Patarei vanglat koos välistudengitega väisas, peeti seda üheks kogu reisi meeldejäävamaks hetkeks. «Sellisena, korrastamata kujul, saab välismaalane sealt kordumatu elamuse. Kõik on jäetud nii, nagu see oli, ning see lisab külastusest saadud emotsioonile tohutu annuse,» märkis ta.

TTÜ Kuressaare kolledži turismimajanduse assistent Jana Raadik-Cottrell ütles Postimehele, et šokeerimisest olulisem on sünge turismi juures mälestused ja ajalugu. «Eriti on see seotud identiteediga – kes me oleme, kust me tuleme. Sünge turism peaks suutma pakkuda turistidele ja meile endile ühiseid pidepunkte ajaloost,» rääkis Raadik-Cottrell.

«Kui rääkida sünge turismi tõsisematel teemadel, siis Euroopas on need kindlasti seotud holokaustiga. Küllap on Auschwitz üks maailma enim külastatud sünge turismi sihtkohti,» ütles Raadik-Cottrell.

Balti riikide kontekstis on üks probleeme aga see, et kohalikud näevad minevikku turistidest erinevalt. Valusad või piinlikud momendid minevikust tahetakse pigem ära peita. Eriti kehtib see Eesti kohta – Läti ja Leedu on oma nõukogudeaegse pärandi säilitamisel ja uuesti külalistele avamisel usinamad olnud.

«Sünge turismi suvekooli Tallinna ringkäigul küsis üks Läti tudeng, kuidas on võimalik, et eestlased on lasknud Pagari tänava KGB peakontori, kus sadu-tuhandeid inimesi piinati, muuta luksuskorteriteks. Lätis on samasugune hoone, aga seal on see tühjaks jäetud ning renoveerimata,» rääkis Raadik-Cottrell, kelle hinnangul läheneme valulikule minevikule erinevalt.

Jakobson nõustub, et Balti riikide võrdluses oleme Eestis pisut alahinnanud mõnede objektide väärtust turismiatraktsioonina. «Tartu Raadi sõjaväelinnak lammutati maha, kuigi see võiks olla turismiatraktsioon. Kui Tartut külastanud sakslased seal käisid, vaimustusid nad silmanähtavalt. Eks probleem ole ka selles, et kui eestlane ise ei tarbi seda elamust, siis ei oska ta seda ka teistele pakkuda,» ütles Jakobson.

Turismivaldkonna eestvedajatelt uuritakse sageli, kui eetiline sünge turism on. Hollandis asuva Breda rakenduskõrgkooli lektori Rami K. Isaaci sõnul ei tasu selles terminis tonti näha. «Turistid ei tule Eestisse sünget turismi otsima. Siia tullakse tutvuma selle maa ajalooga. Sünge turism võib teistele atraktsioonidele anda lisaväärtuse, kuid peamine on ajalugu ja nõukogude periood on ju üks osa sellest,» selgitas Isaac.

Raadik-Cottrell usub, et kui tundlikkus valulikemate teemade suhtes väheneb, saab neid aja möödudes aina enam käsitleda ka turismis. Seda, et Lennusadamas võiks kunagi olla Estonia laevahukku käsitlev näitus, Raadik-Cottrell ei välista. «See saab võimalikuks siis, kui me end selles suhtes enam halvasti ei tunne. Näiteks 50 või enama aasta pärast.»

Sünge turismi objektid

•    Okupatsioonide muuseum Tallinnas, KGB kongide muuseum Tartus.

•    Jägala koonduslaager ja Kalevi-Liiva hukkamispaik, Klooga koonduslaager, teised poliitvangidega seotud lood ja hukkamispaigad.

•    Metsavendade tegevuspaigad ja nende mälestuseks rajatud Metsavenna talu.

•    Militaarajalugu ja lagunevad objektid, nt Hara allveelaevade baas, Tartu Raadi sõjaväelinnak, Pakri poolsaare militaarrajatised ja tunnelid, Naissaare militaarrajatised ja matkarajad.

•    Rummu ja Patarei vanglakompleks.

•    Lahingupaigad, millest annavad märku mälestuskivid. Sinimägede matkarajad ja Vaivara Sinimägede muuseum.

•    Tööstusalad ja tööstuslinnad Ida-Virumaal. Aidu karjäär, kus on lõppenud põlevkivitootmine ja millest on tehtud veespordikeskus. Kiviõli tuhamäed, Kohtla kaevanduspark.

Allikas: EAS

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles