/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2014/08/07/3260441t1hd320.jpg)
Bituumeni koostis ja teeaugu tekkelugu pole mind kunagi huvitanud, ka Kirovetsi traktor ei pane silmi särama, aga just neid maanteemuuseumis tutvustatakse, ja uudistamist jagub pikaks ajaks.
Muuseum eimillestki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne aasta eest hakkas levima kumu, et kusagil lõuna pool, Tallinnast vaadates eikuskil, keset põldu ja metsi, on üks tõeliselt äge muuseum, mis on lahti suviti.
Maanteemuuseumi nimi kõlab ilmselt atraktiivselt ainult tulihingelisele teeinsenerile, aga suust suhu liikuvat reklaami usaldades sai Põlvamaale Kanepi valda Varbusele sõit ette võetud. Iga kilomeeter seda teed oli sõitmist väärt.
/nginx/o/2014/08/07/3260457t1h4126.jpg)
Leidlik muuseumirahvas
Maanteemuuseum ei üllata mitte ainult omapärase teemavalikuga, vaid ka ebatavalise väljapanekuga. Usina muuseumisõbrana pole ma kunagi sattunud välinäitusele, kus tuleb pidevalt jalge ette vaadata.
Ei, asi polnud katkises tees, aga Varbusel on see lihtsalt üks ja oluline osa väljapanekust. Võib ju rääkida ja näidata pilte, kuidas nägi välja roigastest laotud sootee ristirüütlite saabudes, aga hoopis teine asi on mööda seda käia.
Õõnestee ja ehtne verstapost on ka tänapäeval imestamist ja vaatamist väärt. Niiviisi mööda erinevaid teid ja neid liikunud sõiduvahendeid uudistades saab kulgeda läbi Eesti ajaloo.
Tuleb tunnustada muuseumirahva leidlikkust, kes on suutnud teede ajalugu siduda isegi näiliselt täiesti kokkusobimatute asjadega nagu hinge müümine kuradile või viinamüük. Aga miks ka mitte, kui hinge müügiks on ainus sobiv koht nelja tee ristmik ja sedagi vaid neljapäeva südaööl.
/nginx/o/2014/08/07/3260449t1h7487.jpg)
Viinamüük oli omal ajal teeäärsetes kõrtsides väga oluline. Aga eks ole lahutamatult teedega seotud ka Žiguli müügile tulemisega tekkinud uus ajaveetmisviis nn garaažikultuur ja rändkaupluse kaubavalik.
See, tõsi küll, valmistas pisukese pettumuse, sest omaaegset põhikaupa räim tomatis seal müügil polnud. Küll aga sai osta kalosse ja nõukaaegses pakendis kõrsikuid.
Kui tavaliselt seisavad muuseumitädid vaikides kusagil nurgas ja jälgivad, et keegi jumalapärast midagi ei katsuks, siis Varbusel on lood vastupidi. Viksilt vaikides temast mööda jalutanud pere poole pöördus muuseumitöötaja ise ning jagas lahkelt selgitusi, mis vahe on toobil ja kortlil ning miks vanasti oli teede ääres nii palju kõrtse. Seda kõike mahlakas keeles, kuhu vargsi lipsasid sisse murdesõnad.
Kui mõnel lapsel jäi jonn mõõtmata või ei pannud ta vanaaegset kiike tähele, siis soovitas ta sinna kindlasti minna. Tõelise uhkusega aga näitas lahke proua graafilist betooni. Maanteemuuseum olevat Eestis esimene koht, kus sellist lahendust kasutati. Arvata võib, et Soomest toodud betoon pole odav, aga see sobib muuseumi suurepäraselt.
Täiskasvanule pakuvad äratundmisrõõmu nõukogude ajast tuttavad vanad bensiinitankurid, eri ajastutest pärit eakad liinibussid ning vanad liiklusmärgid. Tänapäeval tundub uskumatu, kui vähe oli seitsmekümnendate alguses Eestis tanklaid, ja eks ole sellestki iga aastaga aina keerulisem aru saada, et kütust said poole sajandi eest autoomanikud töökohast.
Ühes angaaris seisavad uhkelt kõrvuti Ida-Saksamaa Trabant ja Eestis 2008. aastal tehtud esimene elektriauto. Sealsamas on Uno Veebergi enda kätega 1980. aastal ehitatud sõiduauto Taksikoer, mis oma välimuse poolest oleks tol ajal sobinud pigem vaba maailma teedele vurama.
1967. aastal konstrueeritud väikeveoki ET-600 saatus aga annab selgitust, miks lätlastel õnnestus omal ajal luua oma autotööstus ja muuta RAF üle Nõukogude Liidu tuntud nimeks, aga Eestis sama ettevõtmine ühe inimese vastuseisu tõttu lörri läks, kuigi mõlemas kohas tehti katsetusi samaaegselt.
/nginx/o/2014/08/08/3261739t1h18cb.jpg)
Isad kühveldamishoos
Keda huvitab, kuhu riik ikkagi need teedeehituseks mõeldud miljonid matab, siis käige Varbusel ära. Seal tehakse võhikutele puust ja punasest selgeks, kui palju materjali nõuab ühe korraliku tee tegemine ja milline näeb välja tulemus, kui lihtsamalt läbi ajada.
Kel plaan sinna lastega minna, varuge aega ja kannatust. Elektriautode ja kõikvõimalike rataste proovimine võtab lihtsalt aega.
Ahjaa, isad laske ikka lastel ka kopaga liiva kühveldada. Need kaks pereisa, keda mina liivahunnikus koos lapsega askeldamas nägin, sattusid nii hoogu, et süles olnud laps kopaga ise mängida ei saanudki.
Igatahes on maanteemuuseumi ja arhitektuuribüroo Salto koostöös valminud äge muuseum eimillestki.