Reportaaž Lottemaalt: meeleolukas rännak lapsepõlve

Sõbralik koeraplika Lotte saab terve päeva agaralt koos pisikeste ja pisut suuremate fännidega poseerida. Foto: Tairo Lutter

Äsja avatud Lottemaal jalutades selgub, et koeraplika ja tema sõprade fänne leidub igas vanuses inimeste seas.

Kui oleksin neljane, sikutaksin ema seelikusabast ja hüüaksin: «Emme, kus Lotte on?», nagu sajad poisipõnnid ja tüdrukutirtsud, kes Lottemaa avamispäeval piletijärjekorras seistes kärsitult oma lemmikute kodude poole piilusid, et veenduda, kas kõik ikka on nagu filmis või raamatus. Aga on siis?

Peagi seitsmeaastaseks saav Annabel noogutab selle küsimuse peale veidi häbelikult. Pisike heledapäine preili istub Lotte isa Oskari kõrval pingil ning paneb Lottemaa parima leiutaja abiga puidust juppidest kokku vahvat automudelit. «Neil läks sellega vaid mõni sekund,» kommenteerib Annabeli ema Ethel lõbusalt ja teeb leiutamishimulisest tütrest paar pilti.

Tallinnas elav Ethel arvab, et Lottemaa annab isegi Soome Muumimaale silmad ette. «See on parem variant kui Muumimaa, sest siin saab igale poole sisse ja lapsed saavad kõike ise katsuda,» selgitab ta. Etheli sõnul on ka täiskasvanutel mõnus mängumaal jalutada, kuigi rohkem avastamisrõõmu pakub see siiski lastele.

Uhiuut mängumaad oli oma silmaga kaema tulnud ka palju lõunanaabreid. Lottemaa turundusjuhi Jorgen Sumina sõnul näitas esimene päev, et neil tuleb nüüd lausa läti keelt kõnelevaid giide otsima hakata.

Pill kõigile pihku

Läti keskosast Iecava piirkonnast sõitis Tahkuranna männimetsade vahele Lottemaad uudistama ka Ineta Malinovska koos tütre Meldraga. Keskpäeval pole ema ja tütar jõudnud veel kõigi mängumaa atraktsioonidega tutvuda, kuid nad kinnitavad kui ühest suust, et seni on kõik olnud super.

Kõige toredama mulje jättis pisitüdrukule Lotte sõbra Bruno maja, kus ta sai proovida igasugu pille plagistitest lõõtsadeni. Varem olid lätlased külastanud ka näiteks Stockholmis asuvat Astrid Lindgreni muuseumi, mis erineb küll Lottemaast, kuid on nende arvates samuti avastamist väärt.

Bruno majast kostab lõbusaid helisid aga kogu päeva. Sisseastujad kipuvad mänguriistu märgates esmalt ohhetama ja ahhetama, kuid haaravad seejärel kohe paar pilli kätte ning rõõmsate kilgete saatel lüüakse omaalgatuslikule orkestrile hääled sisse.

Pärnumaal elav Relika Grünberg kiidab samuti Bruno maja, kus sai oma muusikaande proovile panna ka tema aastane väikevend. Relika arvates vastab Lottemaa majade paigutus enam-vähem filmides nähtule. «Ja väga mugav, et on ringkäimine ja saab ühe maja juurest teise juurde,» tõdes ta ning lisas, et põnevat avastamist leiab ka Lotte kodust.   

Laste teine lemmikpaik paistabki olevat Lotte maja. Kuigi värske värvi lõhn tungib veel ninna, võluvad mindki selle maja kõrged laed ja uskumatult armsad detailid, näiteks porgandimustrilised kardinad või karikakardega riidepuud.  

Lotte maja köök on võõbatud roosaks. Isegi külmkapp ja kubu, mis muide paistavad täitsa ehtsad, on nagu osa suurest nukumajast. Nii tekibki köögitoolile istudes tunne, justkui oleksin hoopis Imedemaalt põgenenud Alice, kes nüüd kogemata teise muinasjuttu sattus. Pühin siiski kähku lapsepõlveradadele eksinud mõtted peast, lootes ka mängumaa peategelase majast üles leida.

See aga ei olegi nii lihtne, sest Lotte mängib parasjagu vähemalt paarikümne lapsega peitust. Kui aga kärbes Jaak oma tiiva alla peitu poeb, hakkavad lapsed rõõmust lausa kilkama ja hääle suunas liikudes paistabki peitust mängiva koeratüdruku punane kleidike.

«Kui laps naeratab, siis naeratame meie ka,» ütleb kärbes Jaak suminat meenutaval häälel ning räägib, et lastega tegelemises pole midagi rasket.

Põngerjatele paistavad Lottemaa tegelased samuti meeldivat, sest sageli joostakse kambakesi oma lemmiku juurde ning lüüakse patsu, tehakse pilti või räägitakse lihtsalt juttu. Osa pisemaid lapsi küll alguses veidi pelgab, kuid varsti nende suust enam muud sõna kui «Lotte» ei kuulegi.

Majade vahel ringi jalutades selgub aga, et Lottemaa tegelased polegi vaid laste lemmikud. «Aga kes see vana koer on?» uurib Giovanni maja ees seisev ema oma nokkmütsi keerutavalt pojalt. Enne kui poisipõnn jõuab suugi avada, ütleb nende kõrval seisev neljakümnendates meesterahvas muiates: «Tema on onu Klaus, ta ongi selline.»

Aplaus ajab une pealt

Vana rännukoer Klaus toob naeratuse näole ka teistele Lottemaa külastajatele. Osana mängumaa programmist räägib ta väikest amfiteatrit meenutaval jutuplatsil muhedaid lugusid oma rännakutest ning lubab pärast pajatusi kohe magama jääda.

«Pean unetuku tegema, mitte metsatuka,» arutleb ta lõbusalt ning küsib publikult, kumba kaisukaru, Puhhi või Pahhi, küll unetuku ajaks kaissu võtta. Ei lapsed ega täiskasvanud ei suuda aga itsitamist ega aplodeerimist jätta. «Ärge nii valjusti plaksutage, te ajate mul une ära,» üritab Klaus ulakat publikut sõbralikult noomida.

Kel aga pärast pajatusi kõht tühjalt korisema hakkab, saab keha kinnitada näiteks Mamma pannkoogimajas või Lotte kohvikus. Jäätise eest tuleb välja käia keskmiselt paar eurot. Ainult Lottemaal müüdavad eksklusiivsed Karumsi kohukesed maksavad 70 senti ning ka tugevama kehakinnituse otsijate peale on mõeldud, sest menüüs leidub suppe, salateid ja praade.

Kui aga pisematel Lottemaa avastamisest onuklausilik unetukk peale tuleb, saab jalutada rongijaama. Seal seisavad rohelised rongid, mis viivad koeratüdruk Lotte fännid pärast seiklemist ligi kilomeetri kaugusele parkimisplatsile, kuhu pered oma sõiduriista saavad jätta.