Linnaelust ära lõigatud

Saar nagu kunstiteos: silm puhkab Pranglil. Foto: Liis Treimann

Pisike, kuid palju põnevust pakkuv Prangli saar asub küll Tallinna külje all ja liinilaevaga jõuab Leppneeme sadamast sinna vaid tunniga, ent paljudel on see koht veel avastamata.

Mis maa see on, kus põliselanike arvu mõõdetakse umbes sajaga, veevärgiga tualette on vaid kaks ning samast nimest tuletatud sõnaga tähistatakse kiiruse peale peastarvutamist? Vastus viimasele vihjele on pranglimine – ja sellega peaks vist ka kohanime saladus lahendatud olema.

Prangli saarele sõidetakse liinilaevaga Viimsist Leppneeme sadamast. Minuga ühte ekskursioonipunti satub noor Kanada abielupaar – Jordan ja Carmen koos oma aastase tütre Anittaga.  Mõlemad on sündinud ja kasvanud Torontos, aga üllatusena on Carmeni juured Eestis ja tänu sellele oskab ta ka eesti keelt. Naise vanemad elavad praegu Rootsis, isapoolne vanaisa oli aga põline pranglilane. Carmen tuli Toronto kooriga laulupeole ja tahtis ühtlasi siit ilmast lahkunud vanaisa talu üle vaadata.

Puri heisata!

Laeval, millega me Pranglile sõidame, purje pole. Küll aga  vahva päikesetekk, kus julgemad reisijad tuult ja veepritsmeid trotsivad.

Veidi kaugemal paistab Aksi saar, kus Prangli Traveli tegevusjuhi ja giidi Annika Prangli (jah, tal on tõesti sama nimi mis saarel!) sõnul keegi enam ei ela. Pisukese mõttepausi järel mainib Annika, et Aksi kuningaks kutsutav Jaanus karjatab seal mägiveiseid.

«Kohe oleme sadamas!» hõikab üks laevatekil tuult trotsides merd uudistanud reisikaaslastest. Ja nii ongi – tunnike laevasõitu on giidide ja kanadalastega juttu puhudes märkamatult mööda saanud ning laev võtab sadama ees hoo maha.

Esimesed sammud saarel

Saarel tervitab meid põnev, joonistustega kaunistatud puithoone, kus Annika sõnul vanasti kala soolati ja mis nüüd sadama, aga ka terve  saare elus olulist rolli mängib. Saarerahvas lõi hoone korrastamisel talgute korras käed külge ning nüüd tegutseb seal põnev infopunkt, jäätiseputka ja mitmekümne kohaga teatrisaal, kus suve hakul toodi lavale Annika kirjutatud näidend saarerahva elust.

Sadamas annab Annika meid üle teisele giidile Berit Toimile, kes lubab meil osa kompse sadamasse jätta ja juhatab siis sõiduki juurde, millega peame saarele tiiru peale tegema. Selgub, et tegu on kahe ukse ja kastiga maasturiga, kuhu tuleb ronida väikest puust redelit pidi ja siis puupinkidel istet võtta.

Carmenile pakub Berit võimalust koos lapsega kabiini istuda. «Pole häda midagi!» teatab Carmen ja kinnitab lapse traksidega kõhu külge.

Säravate kohalike saatel

Konarlikud metsavaheteed annavad endast küll parima, et meid maasturikastist maha raputada, aga giid Berit keerab rooli sellise meisterlikkusega, et hirmunud nägude asemel on meil – aastasel Anittal kaasa arvatud – suud kõrvuni.

«Tere!» hõikavad kohalikud ja lehvitavad, kui me neist mööda vurame. Ka infopunktist üüritud ratastel ringi kärutavatel uudistajatel on meid nähes lõbu laialt. Inimesed on siin rõõmsad ja sõbralikud – nii kohalikud kui ka külastajad.

Esimese peatuse teeme saare suurima hoone, rahvamaja, juures. Tegelikult on siin kolm-ühes ehk lisaks rahvamajale ka raamatukogu ja postimaja (ja kooliajal käivad õpilased siin söömas, nii et lausa neli-ühes). Koolimaja jääb kiviviske kaugusele.

Kadunud rahakott. Leidjale vaevatasu!

Rahvamaja vastas üle tee on teadetetahvel, kuhu on riputatud nii Segway ja rataste üürimise kuulutused kui ka ühe mureliku kohaliku käsitsi kirjutatud palve tagastada omanikule rahakott – kui keegi seda nägema juhtub. Ausale inimesele lubatakse leiutasu.

Järgmine peatus: Prangli põhikool. Giid teatab, et praegustel andmetel õpib seal järgmisel aastal ei rohkem ega vähem kui kümme last, ja lisab, et suurusjärk olla viimase kümne aasta jooksul umbes sama püsinud.

Beriti sõnul juhtub sedagi, et Prangli kooli tulevad õpilased mandrilt – enamjaolt need, kellel linnakoolis raske ja kes vajavad veidi individuaalset tähelepanu. Mandrilapsed saavad ööbida rahvamaja pööningul. Ja muide, just Prangli põhikoolist on pärit ka üle Euroopa tuntud aja peale peastarvutamine ehk pranglimine.

Kolmanda peatuse teeme Pranglisaarte muuseumis, mis on pungil endisaegsetest tööriistadest, käsitööesemetest ja muust vanakraamist. Muuseumi teeb huvitavaks see, et kõik eksponaadid on toonud kohalikud elanikud. Vahel muidu või poolmuidu, vahel on muuseumipidajaga vahetuskaupa tehtud.

Muuseumipidaja, minu reisikaaslase nimekaim Carmen, meenutab vahvat lugu, kuidas ta nägi ühes saare majapidamises uhket kannu. «Omanikul oli vaja  kasvuhoonele uut kilet, ja nii me kaubale saime,» räägib ta.

Veel kümmekond minutit sõitu, ja jõuame kiriku juurde. Inimesed, kelle kätte on usaldatud kiriku võti, hakkavad aga just koju minema. «No käige siis ära, me ootame väljas!» öeldakse meile sõbralikult võtmeid üle andes.

Berit näitab kirikus vahvat pika pulga külge kinnitatud kotti. «See on tukukott,» ütleb ta. Tukukotti kasutatakse selleks, et laupäevasest pummeldamisest väsinud mehi kirikus ärkvel hoida. Kellel pea norisedes rinnale langeb, peab tukukoti sisse kiriku jaoks väikese toetuse poetama.

Lõpetame oma ringreisi äsja avatud RootSu Saare-restos, kus pakutakse imehead tursakotletti ahjukartuliga. Beriti sõnul on tursakotlet Prangli saarel alati hinnas olnud. Turska püütakse siin palju ning sellest tehtud kotlet meeldib kõigile nii väga, et enne restorani avamist tellisid giidid neid külastajatele  kohalikelt perenaistelt. Nüüd on uus restoran saarenaiste firmaroa üle võtnud.

Vanaisa talu uued elanikud

Kõhud täis, jääb meil veel veidi aega omapäi ringi vaadata, enne kui laev tagasi sõitma hakkab. Lähme kanadalastest teeristis lahku, et tunnikese pärast taas sadamas kohtuda. Ja seal kuulen neilt vahvat lugu.

Nimelt sattunud Jordan ja Carmen saarel ringi jalutades ühe kohaliku peale, kes naise vanaisa talu nime meelde tuletada aitas ja ka selle täpset asukohta teadis. Talus elavad nüüd uued inimesed, kes aga noorpaari lahkelt sisse kutsusid ja neid jutu kõrvale kohvi-koogiga kostitasid. Osa kooki pakiti veel kaasagi! Carmen viskab nalja, et tema vanaema teeb täpselt samasugust, aga Pranglil pakutud kook olevat parem. «Vanaemale seda muidugi öelda ei tohi!» muigab Jordan.

Ongi käes aeg laeva peale minna ja kärarikkasse Tallinna naasta. Tegelikult tahaks siia jääda. Päikese kätte peesitama. Kiirest linnaelust eemale. Aastane Anitta pakatab laevaga tagasi sõites ikka veel energiast, mina olen aga rampväsinud ja lasen päikesetekil korraks silma loojagi. Unes näen, kuidas ühel päeval koti selga võtan ja siia tagasi tulen. Siis juba omal käel seiklema.