Avastamata pärlid Viljandimaa sügavustes

Kunagise Tallinna ja Riiat ühendanud raudtee jaamahoone. Foto: Sigrid Koorep

Eesti pisima linna tiitlile pretendeeriv Mõisaküla on ühelt poolt küla ja teiselt poolt mõis, aga ka Läti põhjapoolseim punkt.

Oranž kõuts volksas üle päevinäinud lippaia. Selle taga rohtukasvanud aias oli kollaka koorunud värviga maja, mille aknale riputatud turvafirma silt «Valvab».

Siinkohal võib küll arutleda, kas nii rahulikus keskkonnas üldse midagi kartma peaks. See oli Mõisaküla, mis pretendeerib üheks Viljandimaa nii-öelda unustatud pärliks. Omal ajal tekkis linn Abja mõisa soistele maadele, kust hakati 1895. aastal läbi ehitama Pärnu-Valga kitsarööpmelist raudteed. Raudtee meelitas linna inimesi, ent olulise taristupaiga staatuse hääbumise järel jäi linnake üha vaiksemaks.

«Mõisaküla linn ise koos muuseumi, kiriku ja piiriäärsusega on üks siitkandi pärle,» leidis Mõisaküla muuseumi juhataja Anu Laarmann. «Asume ju Läti vabariigi poolt vaadatuna nende kõige põhjapoolsemas punktis, mida tähistab graniit­skulptuur «Valged ööd».»

Laarmann pajatas, et see avati 6. augustil 1999 ja pühendati Läti vabariigi 80. aastapäevale. «Olen kõigil muuseumikülastajatel, kel dokumendid kaasas, soovitanud teha sinna väike põige, jääb Mõisakülast nii kilomeetri kaugusele,» lisas ta.

Tuntud pärlid

Kuigi mõisakülalasi või mõisakülalisi või kuidas neid linlasi ka nimetada, on viimaste andmete kohaselt kokku pelgalt 860, on nende valduses suisa neli jumalasõrme – EELK kirik, uusapostlik kirik, nelipühi kirik ja õigeusu kirik. Viimase hoone on küll terve ja olemas, aga kogudust pole.

Laarmann teadis öelda, et peagi saab korda 1983. aastal põlenud luteri kirik, mis 1934. aastal tehti Alar Kotli projekti järgi. «Nüüd on kirik saanud oreli, igal keskpäeval kuuleb kellamängu ja muuseumisse ette teatades, kui kirikuhoidjal on võimalus, saavad külastajad ka kirikusse sisse,» rääkis ta.

Tõtt-öelda, kui Viljandimaa «unustatud pärlite» kohta omavalitsustel küsisin, oli selline pärimine suhteliselt tulutu. Siitkandi pärlid paistavad olevat turistidele ja kohalikele ikka teada-tuntud. Nii jutustas ka Viljandi vallavanem Ene Saar esmalt kohalikust Anu Rauast ja Heimtali ringtallist, mis küll kuidagi unustatud pole.

Saar pidas nõu ja leidis, et Viljandi vallast on ehk ikkagi ära unustatud Paistu ürgorg ja Sinialliku koos sealse linnamäega. Viljandimaa pakub hulga imelisi loodusvaateid.

Kuigi Karksi ürgorgu unustatud pärliks nimetada ei saa, sest sealt kulgeb läbi Valga-Uulu maantee ning teelised teavad käänulist oruteed hästi, jääb sageli nägemata imeline värvidemäng, mille sinna loob päike.

Jättes Karksi-Nuia läbimise varahommikusse, päikesetõusu aega, mil ka uduviirud vaate müstilisemaks muudavad, võib tõesti orus järvede vahel tõdeda, et midagi nii kaunist pole ammu nähtud.

Ürgorg ja sööklaelamused

Seevastu Paistu ürgorg nõuab rohkem teadlikku seiklemist ja kilomeetri jagu metsateel kulgemist, enne kui liivapaljand ehk Paistu või Loodu põrgu tõotab end näidata. Too paljand on sõnatult selgeks teinud, et loodus ei taha enda peale kritseldamist. Kallak on aastatega hoopis teise ilme võtnud, sest suur osa ülemisest nõlvast koos aastaarvude ja nimede kritseldusetega on varisenud.

Paistu põrgu Foto: Sigrid Koorep

Nime jäädvustamise asemel võiks hoopis kingad jalast võtta ja karges veeojas astudes piiluda, mis vaade avaneb uuristatud koopasuudes, kust kummargil kenasti läbi mahub.

Viljandimaal tasubki unustada põhimaantee ja põigata kõrvale, vaadata silte ja minna uudistama. Just nii – teist kaudu minnes ja ümbrust uudistades – võib jõuda tõelise ajaloorännakuni toidumaailmas.

Halliste valla keskuses Hallistes on söökla – tavaline aastakümnete eest ehitatud silikaathoone suurte klaasakendega. Tegu on tõepoolest sööklaga, mis oli seesugune ka mõnekümne aasta eest. Kaardimakseautomaadi asemel on seal arvelaud ja tasumine käib pelgalt sularahas, sööjaid käib seal suvisel päeval veidi üle saja.

Halliste sööklas tehakse süüa nagu sovhoosi ajal - ikka puupliidi peal. Foto: Sigrid Koorep

Puupliit toidu valmistamiseks tuleb küdema panna juba varavalges – kokad leiavad, et sellel tulevad söögid paremad. Karbonaadiliha maitse olla hoopis teine, kui elektripliidil vaaritades.

Kui Viljandimaale on ring peale tehtud ja käidud liigu-kõrvalist-kaudu-teedel, siis otse loomulikult tasub läbi käia ka Viljandist ning vaadata, kas nüüdseks vähem kõneldud, kuid laulust tuntud Viljandi paadimees ikka järve ääres tegutseb.

Rannas tuleb tõdeda, et paadimehe asemel on platsis hoopis paadilaenutaja. Tema ulatab soovijatele meelsasti aeru, ise hoiatades, et ärge kinnitusi puudutage, need on tavotiga koos. Aerud paigas, selg sõidusuunda seatud, võib nina linna poole seades vaadata mäe otsas puude vahel kirjusid puumaju ja tänapäevaseid kiviseid.

Kontrastiks on sajanditevanuse Viljandi ordulinnuse varemed, mille müüritisest leiab müstilise «käpajälje». Räägitakse, et kui vajutada oma näpuotsad sellesse jälge, täituvad kõik soovid! Tahad pärlipüüdjaks saada? Tuleb käpajälg üles otsida ja soovida: «Saagu see olema nii, et...» .