Cinque Terre ehk «viis maad»
Monterosso al Mare, viiest kaljudel asuvast rannakülast esimene, võtab meid vastu ebasõbralikult. Ainult viisakas suhtlemine päästab parkimistrahvist, mis paistab olevat selle turistilõksu üheks sissetulekuallikaks. Parkimiskohti on vähe (nii et tark saabub siia varahommikul) ja sõidukid nii tihedalt üksteise kõrvale kiilutud, et ülekaalulised inimesed ei mahuks sisse ega välja. Parkimiskohti tähistavad jooned on üsna kulunud ja nii käime vaba ruumiga liiga pillavalt ümber, hoides naabersõidukitega eestlastele tavapärast distantsi. Õnneks nõustub nooruke trahvikontrolör meile andestama, kui tõestame oma suutlikkust auto tihedamalt teiste vahele pressida.
Autoga enam edasi ei saagi, tuleb minna rongi peale. Iga väikese kaluriküla vahele jääb 3-6 minutit sõitu. Tasub osta päevapilet, sõita viimasesse külla ja hakata siis tagasi tulema, et endale parkimis- ja ööbimiskohta otsida. Võib ka paadiga sõita, aga meist jääb see tegemata.
Kitsas kivine jalgrada kalurikülade vahel kulgeb piki türkiissinise mere rannikut, lagunenud kiviplaatidest treppe mööda üles-alla. Siin on ühel käel kuristik ja teisel käel kalju. Kurvi tagant ei paista teine kurv, vaid maailmalõpp... Pisikeste külamajade ja kivimüüride hubane ilu tekitab tunde, nagu viibiksid toas, mitte tähistaeva all. Õhk mere ja mägede vahel on magus, lõhnav, lummav, sume, tihe ja tume.
Alustame oma retke viimasest külast, Riomaggiorest, mis on meie seekordse reisi lõpp-punkt ehk teatud mõttes maailma lõpp. Maailmalõpp ripubki maa ja taeva vahel ning kurvi tagant pole teist kurvi näha. Majad ja aiad paiknevad eri kõrgustel kaljuterrassidel ning seetõttu näeb tänavalt naabermaja katusele. Kuival maal, linnatänaval, seisavad rahumeeli paadid. Ju siis pole praegu kalastus-, vaid turistihooaeg. Et kaljude vahel napib ruumi, on eluolu siin miniatuurne, vaated aga erakordselt maalilised. Peatänaval tegutseb hulk pisikesi kohvikuid, restorane ja suveniiripoode.
Järgmine kaljule klammerduv küla on Manarola. Siin peab rongijaamast külasse jõudmiseks läbima pika tunneli. Riomaggiore ja Manarola vahelist jalgteed nimetatakse kauni nimega Via dell’Amore. Praegu on see mägedes toimuvate varingute tõttu ohtlikuks muutunud ja suletud.
Neljas küla Corniglia asub kõrgel mäe otsas ja mäe jalamil asuvast rongijaamast sinna jõudmiseks tuleb ette võtta päris vaevaline ronimine (ma ei lugenud, kas astmeid oli tõesti 365 – aasta iga päeva jaoks üks). Rongijaamast külasse saab sõita ka kohaliku liinibussiga. Kuna Corniglia asub nii kõrgel, pole sel isegi otsest paadiühendust. Et meie saabudes juba hämardub, otsustame mitte hakata tagasi rongijaama laskuma. Leiame (mitte ilma kõrvalise abita) põõsaste vahelt üles mööda kaldakaljusid kulgeva vana Sentiero Azzurro jalgraja. Tõlkes «sinine teerada» peab meid viima viiendasse külla Vernazzasse.