Hellenurmes saad teada, miks püksid püüli sõeluvad

Hellenurme veskiemand Mae Juske avab veeturbiini, mille tulemusena avanevad veeväravad, hakkavad tööle rootorid ja käivituvad veskiseadmed. Foto: Sirje Lemmik / Valgamaalane

Kõik reisisellid on kuulnud ütlemist, et enne Pariisi minekut käi ära Nuustakul. Kuigi Otepää piirkond on tuntud turismimagnet, leidub sealgi paiku, mis veel avastamata, kuid kus saab teada nii mõndagi huvitavat ja näha palju põnevat.

Veidi enam kui 30 kilomeetri kaugusel Tartust, Elva jõe paisjärve ääres, asub 1880. aastail mõisnike von Middendorffide ehitatud mastaapne punastest tellistest ja maakividest vesiveski, mis pakub ka praegu külastajatele palju uudistamist ja avastamist. Sisustus, jahu- ja tangutootmismasinad veskis pärinevad enamasti 1930. aastatest.

Endiselt vee jõul töötava 134-aastase veski neljal korrusel saab ekskursiooni käigus näha, katsuda, tunda ja maitsta, kuidas viljateradest valmib jahu. Grupi saabudes võtab veskiemand ise külalisi vastu, tutvustab rahvale veski ajalugu, seadmeid ja tööpõhimõtteid ning vana aja eluolu.

Saab teada, et 1919. aasta maaseaduse alusel veskikompleks natsionaliseeriti, 1932. aastal ostis selle Eesti riigilt ära praeguse veskiemanda vanavanaisa Karl Rudolf Veski, kes ise oli matemaatika õppejõud ja kooliinspektor.

Seejärel avatakse turbiin ja veski läheb käima – ikka vee jõul. Seda, kuidas viljateradest saab jahu, manna ja tang, näeb algusest lõpuni. Ringkäigul saab näha tõstukit, puhasteid, veskipükse ja -sukki, manna valmistamise masinat, kolusid ja veskikive, mis kõik töötavad vee jõul.

Kes kohale läheb, saab vastuse küsimustele, miks püksid püüli sõeluvad või miks kaks kõva kivi hääd jahu ei jahvata. Oma silmaga võib näha sedagi, kuis terad sõkaldest eralduvad. Selgeks saab ka, et veskile tullakse ühe kotiga, lahkutakse aga seitsmega.

Uues leivakojas küpsetatakse värskest jahust leiba. Võib ka ise leivateo õpitoas osaleda: veskiemand Mae Juske abiga astjas tainast sõtkuda ning pätsikese valmis küpsetada. Kõike seda saab proovida vaid kohapeal, Hellenurme vesiveskis.

Palupera valla külastajatel tasuks ära teha ka ajaloo- ja kultuuriretk ning üle vaadata Hellenurme ja Palupera mõisakompleks, kus praegu asub kool. Palupera mõisa härrastemaja koos kõrvalhoonete ja pargiga on muinsuskaitse all. 3,5 hektari suurune park võeti 1957. aastal ka looduskaitse all.

Palupera mõisa mainiti esimest korda 1582. aastal, kui see kuulus F. Dückerile. Sajandite jooksul olid mõisa valdajad paljud perekonnad: von Dückerid, Bronskyd, von Fersenid, von Rennenkampffid, von Samsonid, von Rosenid. 1818. aastal ostis mõisa K. A. C. von Bruiningk. 1870. aastal müüdi mõis M. Fuchsile, viimane omanik enne võõrandamist oli aastail 1910–1920 von Renteln.

Mõisa historitsistlik peahoone, park ja alleed rajati 1860. aastal. Puidust härrastemaja on keskelt ühe- ja otstes kahekorruseline, hoone keskel asunud torn on lammutatud.

Parki kuuluvad geomeetriliselt kujundatud tiigid ja linnumaja, mille kõrval asuval mõisahärra ujumistiigil oli väidetavalt telliskivipõhi ja tiike ühendas omavahel tammepuust torustik. Sel aastal tiik puhastati ning korrastatud on ka tiigi kaldal asuv lindla.

Mõisas asuv põhikool osaleb juba aastaid külastusmängus «Unustatud mõisad». Sel aastal oodatakse külalisi 12., 13., 25. ja 26. juulil ning 9. augustil. Neil päevadel saab nautida ka kontserti. Esinevad tantsurühm Mathilde ja kõhutantsugrupp Marabella, näeb india tantsu.

Peale nende on mõisasse oodata Kai Kallastut ja Diana Liiva, samuti Reet Linnat, ansamblit Promenaad, rahvatantsutruppi Helles ja tantsurühma Fiiling. Augustis tuleb Paluperra esinema Bonzo.

Hellenurme mõisat on esimest korda mainitud 1641. aastal, mil see kuulus Wrangellidele. Põhjasõja järel kuulus mõis Dückeritele ja Bruiningkitele. 1850. aastal ostis mõisa Theodor Johann von Middendorff. Seal elas ja töötas ka tema poeg, tuntud loodusuurija ja akadeemik Alexander Theodor von Middendorff.

Hellenurme mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli ornitoloog Ernst von Middendorff. 1865–1866 oli seal koduõpetajaks Jakob Hurt. 19. sajandist pärinevas mõisahoones paikneb 1993. aastast Lõuna-Eesti hooldekeskus.

Kui aega jagub, tasub ära käia ka Hellenurmest 15 kilomeetri kaugusel Otepääl, kus nii linnas kui selle ümbruses on palju uudistamist väärivat. Lisaks tuntud Tehvandi spordikompleksile võib nimetada kirikumõisas asuvat Eesti lipu ja Jakob Hurda muuseumituba, linnamäge ja piiskopilossi varemeid ning energiasammast.

Huviline saab külastada Maarja luteri kirikut, hobuvankrite ja talispordimuuseumi või kivilabürinti, mis endise hiiemäe osana on tugevalt maaenergiaga laetud väepaik. Labürint on Prantsusmaal Pariisi lähistel asuva maailmakuulsa Chartres’i katedraali labürindi koopia, koosneb 11 rajast, on 11 meetrit lai ja 500 meetrit pikk.