Emumäe juurikamees tegi Salla kuulsaks

Tänapäeval teatakse Emumäge kui Virumaa lõunaotsas asuvat Põhja-Eesti kõrgeimat mäetippu, kust võib pilgu vabalt uitama lasta ja 30 kilomeetri peale ära näha nii Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa kui ka Järvamaa. Ümberkaudsete külade kirikutornid on kui peo peal: Peetri kirik, Koeru kirik, Simuna kirik, Järva-Jaani kirik, Väike-Maarja kirik, Laiuse kirik…

Mõni teravsilm olevat selge ilmaga näinud isegi Kiviõli tuhamägesid ja Rakvere linnust, aga mine võta sa kinni.

Et aga kogu seda ilu nautida, tuleb vallutada Pandivere kõrgustiku kõrgeim tipp, mis kõrgub 166,5 meetrit üle merepinna, lisaks tuleb ronida 115 trepiastet 21,5-meetrise torni tippu.

Vallseljakul asuv Emumägi on põnev loodusmaastiku kaitseala, kus on iseäranis veetlev vaadata päikesetõusu. Selleks on mäe idapoolsel küljel püsti pandud päikesetõusu maja. Päikesetõusu ajal on ühtlasi ilm kõige selgem.

Emumäe valvur Liivi Traks räägib, et külalisi käib meeldivalt palju ning paiga tõmbenumber on puukujud.

Just! Huvitavaks teevadki selle paiga kännumaja ja lugematu hulk lähedalasuva Peetla raba kändudest meisterdatud filigraanseid skulptuure, mis valminud samas mäe all Salla külas elava multitalendi Hando Kuntro ja tema abilise Piret Smagari käe all.

Uskuge või mitte, aga 150 elanikuga (arv kahaneb, sügisest ei tööta enam kohalik mõisakool) Sallas ja selle ümbruskonnas on üle 20 seltsi, kellest igaühele on pühendatud juurikatest taies Emumäe skulptuuride alleel. Näiteks koorilauljatele on pühendatud juurikatest noodirida, noortele rahvatantsijatele jalajälgedega kaetud laud, kalaseltsi tutvustab hiiglaslik juurikaahven, üleüldine lemmik on aga matkaklubi sitke reisimees, kes meenutab muumiafilmi sõdalast.

Hando Kuntro jõudis unikaalsete juurikatest skulptuuride juurde pärast seda, kui oli Emumäe vaatetorni alla püstitanud vahva kännuonni. See pakub kuuma päikese eest kosutavat varju ja kui hästi tahta, hoiab ka tuule ja vihma eest.

Vahepeal on ta teinud Sallas suvitavale sõbrale, kuulsale Karl Madisele kaevu peale istuma ühe teise muusiku – Olavi Kõrre näoga lõõtsamehe. Lisaks näeb ühe Salla pere hoovis hästiõnnestunud kännutarvast.

Praegu on juurikakunstnikul aga käsil mees hobusega. Ei, see pole Kalevipoja oma, kelle hundid maha murdsid, vaid keegi, kes viiakse Põhja-Soome sõprusvalda, mis juhtumisi kannab Salla külaga sama nime. Meister Handol on vaid mure, kuidas suurteos laeva peale mahutada.

«Järgmine tellimus on ratsahobune,» ütleb Hando ja arvutab endamisi, et see peaks olema juba neljas suksu, mis turbarabast tassitud juurikatest kokku pannakse.

Sädeinimese Hando Kuntro enda juured ulatuvad sealkandis mitme põlve taha. «Inimesed peatuvad siin sageli,» sedastab ta, lisades, et ümbruskonnas on veel hulk kauneid kohti, näiteks tasub külastada maadeavastaja Krusensterniga seotud Kiltsi mõisa või Kurtna tuulikut, millele saarlased tiivad andsid.

Hando on pidanud mitut ametit alates treialist ja lõpetades möldriga. Mõistagi on tal ka giidipaberid. Kui hästi läheb, mängib ta Virumaa taganurka sattuvale külalisele kitarril omaloodud lugulaule.